Karmen Turk: Millest rääkisid lehtede tühjad küljed?

Neljapäevaste päevalehtede tühjad esiküljed ilmestavad ajakirjanduse põhjendatud hirmu justiitsministeeriumi kavatsuste ees seoses allikakaitse eelnõuga. Selline eelnõu ei ole pelutav mitte ainult ühiskonna valvekoera kohustusi kandvale ajakirjandusele, vaid peab tegema ettevaatlikuks ka iga tavakodaniku.

Siiski tundub, et väljaspool ajakirjandust ei ole ühiskonnas tekkinud väga tõsist diskussiooni eelnõu suhtes.

Alustan algusest. On arusaadav, miks kaitstakse pressivabadust ning luuakse ajakirjanikele tagatisi nende töö tegemiseks. Ajakirjanduslike allikate kaitse on üks nendest tagatistest, sest:

- ilma anonüümsuse ja konfidentsiaalsuse tagatisteta jääks suur osa informatsiooni avalikustamata, sest ei oleks allikaid seda teavet ajakirjandusega jagamas;
- ilma allikateta puuduks informatsiooni ja teabe voog;
- ilma teabeta ei oleks ajakirjandust;
- ilma ajakirjanduseta puuduks riigis „neljas võim“ – uuriv ajakirjandus.

Allikakaitse standard?

Õiguslikult eksisteerib universaalne põhimõte, mille kohaselt on igaüks kohustatud abistama õiguskaitseorganeid tõeotsinguil. Erandid on kirjeldatud seaduse tasandil näiteks  advokaatidele ja arstidele. Ajakirjanikke ei ole Eesti seadustes märgitud.

Üldine allikakaitse õiguse sätestav üle-euroopalik standard tuleneb artiklist 10 Euroopa Inimõiguste Konventsioonis. Esmalt tunnistas selle sätte alusel allikakaitse kui põhimõte eksisteerimist Euroopa Inimõiguste Kohus aastal 1996 kohtuasjas Goodwin v UK.

Kohtuasja sisuks oli konfidentsiaalse korporatiivse iseloomuga informatsiooni avaldamine ajakirjaniku poolt, millele järgnes allika avaldamise nõue. Ajakirjaniku keeldumisel karistas Inglismaa kohus ajakirjanikke selle eest trahviga. Inimõiguste kohus leidis, et arvestades ajakirjandusliku allika kaitse tähtsust demokraatlikus ühiskonnas garanteerib artikkel 10 ajakirjanikele õiguse keelduda allikate avaldamisest, välja arvatud juhul, kui avalikustamist õigustaks ülekaalukas avaliku huvi nõue.

Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus 2000(7) ajakirjanike õiguste kohta sätestab selgelt, et allika avaldamise nõuet saab esitada vaid oluliste juhtumite puhul ning “ülekaalukas avalik huvi” korral, kui:

- allika avaldamist nõudvatel isikutel puuduvad muud mõistlikud võimalused informatsiooni tuvastamiseks võin on nad need võimalused juba kasutanud;
- huvi informatsiooni avaldamise vastu kaalub oluliselt üles õiguse mitte avaldada.

Eelnõu killustatus

Paljudes Euroopa riikides on allikakaitse sätestatud ühes seaduses. Selle eesmärk on iseenesestmõistetav – (õigus)selgus ja (õigus)kindlus. Eestis on suupärase nime all tuntud allikkakaitse seaduse eelnõu tegelikkuses ringhäälinguseaduse, kriminaalmenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seega on tegemist nelja erinevatesse seadusesse lülitatavate paragrahvide, lõigete või punktidega. Mis saaks olla sellise keerukuse ja killustatuse eesmärk?

Eelnõu mitmepalgelisus

Belgia allikakaitse seadus, Prantsuse allikakaitse seaduse eelnõu, jpt sõnastavad allikakaitse põhimõtte laialt ja sarnaselt eelkirjeldatud Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega, seega sätestades, et allika salastatust ei tohi seada ohtu, välja arvatud juhtudel kui ülekaalukas huvi seda nõuab. Eesti nn allikakaitse eelnõus ja selle seletuskirjas on, nagu Eesti Ekspressi peatoimetaja Priit Hõbemägi on rõhutanud, "vähemalt 60 juhtumit, kus ajakirjanik on kohustatud allika avaldama“.

Näitena võib tuua eelnõu § 2 lg 1, millega muudetaks kriminaalmenetluse seadustiku §-i 72 ning sinna lisatakse, et: tunnistajana on õigus keelduda ütluste andmisest ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleval isikul teabe kohta, mis võimaldab tuvastada teavet andnud isiku, välja arvatud juhul, kui muude menetlustoimingutega on tõendite kogumine välistatud või oluliselt raskendatud.

Seega on ajakirjanik kohustatud avaldama informatsiooni allika kohta, kui muude menetlustoimingutega on selle asjaolu kohta tõendite kogumine oluliselt raskendatud!!! Millal lugeda kogumine oluliselt raskendatuks? Kui seaduse eelnõu eesmärk oleks kaitsta allikate konfidentsiaalsust, tuleks ju „kui tõendite kogumine on oluliselt raskendatud“ asendada näiteks „kui tõendite kogumiseks ei ole alternatiivseid viise“.

Sellise sõnastuse mõte oleks kooskõlas ka eelviidatud Ministrite Nõukogu soovituse pritsiibis 4 sätestatuga, mille kohaselt tuleb enne allika avaldamise nõuet kasutada kõik siseriikliku õiguse kohaselt võimalikud tõendid.

Kas vajab parandamist see, mis ei ole katki?

Lõpetuseks, pöörakem tähelepanu sellele, mida eelnõuga reguleerima asutakse. Selleks on ajakirjaniku funktsioon ühiskondliku valvekoerana! Kas ei eksisteeri ohtu, et sellisel kujul on seadusel jahutav efekt ühiskonna väljendusvabaduse jaoks? Tabavalt on öelnud Siim Kallas, Reformierakonna asutaja ja Euroopa Komisjoni volinik: „Me elame vabadusel põhinevas ühiskonnas. See on hindamatu väärtus. Kui vabadused on olemas, siis neid ei märgata ja nende olemasolu ei osata hinnata. Märgatakse nende kadumist, aga siis on tihti liiga hilja“.*

Need küsimused peaksid panema ka tavalise inimese mõtlema, kas vastab tõele justiitsminister Rein Langi väide, et allikakaitse on täna seadusandluses puudulikult reguleeritud ning eelnõu täidab just selle augu?

Arvestades, et tänase päevani on uuriv ajakirjandus tulnud toime ilma allikakaitse seaduseta, oleks mõistlik siinkohal lõpetada prof. Dirk Voorhoofi sõnadega, kes Eesti Ajalehtede Liidu palvel hindas Eesti seaduse eelnõud: “It is better to have no law, than to have a bad law.”.**

____________________
* Kallas, S. Otsustajate võim ja teadlaste areng. – Postimees. 06.03.2010, vaheleht „Fookus“ lk 2. Kättesaadav veebis: Kallas, S. Otsustajate võim ja teadlaste areng.
** tõlge: „Pigem ilma seaduseta, kui halva seadusega“.