Ivar Raig: Viimane aeg peatada euro tulek
Kui täiendati Eesti põhiseadust. Puhtjuriidiliselt on isegi põhiseaduse paragrahv 111, mis sätestab Eesti Panga ainuõigused raha emiteerimiseks Eestis, vastavuses ELi õigusega — seda tuleb tõlgendada EL ja Eesti liitumislepingu ja EV põhiseaduse täiendamise seaduse koostoimes.
Liitumislepingus on fikseeritud, et Eesti ühineb EL rahaliiduga niipea, kui Eesti majandusnäitajad vastavad kehtestatud nn Maastrichti kriteeriumidele. Tähtaeg pole fikseeritud.
Eesti majandus oli eelmisel aastal ajaloo sügavaimas languses ja tööpuudus on praegugi veel aegade kõrgeim, kuid just nendes tingimustes osutus paradoksaalsel kombel võimalikuks rahaliiduga ühinemise nõudeid täita.
Rahaliiduga ühinemine — Eesti krooni käibest kaotamine — on tegelikult hoopis midagi muud kui EL siseturuga tihedam integreerumine või lootus saada uusi investeeringuid. Oma rahast loobumisega antakse ära mitte ainult üks majanduspoliitika olulisemaid hoobasid, vaid ka mingi osa rahvuslikust identiteedist ja suveräänsusest. Veelgi enam, paljud ettevõtjad ja vaesemad kodanikud tajuvad eurorahale üleminekut ohuna nende toimetulekule, sest kiireneb suure osa kaupade ja teenuste hindade ning ka maksude tõus, mida majanduskriisi tingimustes on eriti raske taluda.
Eesti juhid pole tunnistanud argumente, miks mõned EL riigid, näiteks Rootsi ja Taani, eurole ülemineku rahvahääletusel tagasi lükkasid ning Tšehhi, Poola ja mitmed teised ei kiirusta eurotsooniga liituma.
Eurotsooniga ühinemisest võidab eelkõige poliitiline eliit ja osa äriettevõtteid, kuid kasude ja kahjude vahekorda Eesti kui terviku jaoks on väga raske määratleda nii lühi- kui ka pikaajalises perspektiivis.
Eriti keeruliseks on euro tuleviku kujundamise teinud finantsraskustes siplevad Portugal, Iirimaa, Kreeka ja Hispaania, nn PIGS riigid, mille juhid on kõige enam rikkunud EL stabiilsuse ja kasvupakti nõudeid, olles suurimate välisvõlgade ja eelarvedefitsiitidega riigid rahaliidus. Kõige teravamalt on senini üksmeele puudumine Euroopa Liidu rahapoliitikas ilmnenud suhtumises Kreeka abistamisse (Kreeka välisvõlg ulatub 125%-ni ja eelarve defitsiit 12,7% ni SKT-st). EL viimase Ülemkogu eel kostus äärmuslikke ettepanekuid Kreeka suhtes, alates võlgade kinnimaksmisest EL suurriikide poolt ja lõpetades Kreeka väljaviskamiseni eurotsoonist. Viimast taotles näiteks Euroopa Parlamendi liige, põlissoomlaste erakonna liider Timo Soini, keda Eestis innukalt toetas riigikogu liige Igor Gräzin. Senine valitsuskoalitsiooni majanduspoliitika toetaja Andres Arrak aga ennustab juba mõne aasta pärast EL rahaliidu lagunemist.
Paraku jäävad paljude otsustajate osavõtul peale kompromissotsused. Ka Kreeka suhtes jõuti lõpuks kokkuleppele, et riiki aitavad laenude refinatseerimisel nii EL rikkamad riigid kui ka Rahvusvahelise Valuutafond (IMF), ning suuresti peab ennast aitama ka Kreeka ise läbi eelarvekärbete, maksutõusude jms.
Õigus on neil, kes väidavad, et EL rahaliit on eelkõige poliitiline institutsioon Euroopa integratsiooni süvendamiseks. Seda tunnistab isegi Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Toivo Klaar. Euroopa rahasüsteemi majanduslikud institutsioonid on äärmiselt nõrgad või puuduvad sootuks. Väga nõrgad on valuutapiirkonna tõrgetata toimimiseks vajalikud eelarvestamise instrumendid (EL eelarve koondab käesoleval eelarveperioodil vaid 1,045% EL liikmesriikide SKT kogumahust, samas kui USA föderaalvalitsuse eelarve ulatub ligemale 30%-le SKT-st).
Kreeka või mõne teise reegleid rikkunud riigi EL rahaliidust väljaviskamiseks pole aga mehhanismi loodudki. Kasutada on püütud vaid reeglite rikkujate poliitilist mõjutamist Näiteks rakendati seda Iirimaa puhul lubatust suurema inflatsiooni pärast 2004. aastal. Juba siis nõudis Brüsseli Euroopa Nõukogu inflatsiooni piiramist ja rangemat eelarvepoliitikat, et mitte seada ohtu euro tugevust. EL-i finants- ja rahandusministrid võtsid isegi vastu otsuse, mis tungivalt soovitas Iirimaa valitsusel piirata eelarvekulutusi, lükata edasi maksude vähendamise reform ning suunata tollasest kõrgest majanduskasvust tulenenud täiendavad maksulaekumised (eelarve ülejääk) reservfondi. EL-i Komisjoni kohustati jälgima soovituste täitmist. Iirimaale tehtud ettekirjutised rahaliidu toimimise reeglite rikkumise eest olid üldse esimesed, mida euro kasutuselevõtu järel liikmesriikidele tehti.
Nüüdse majanduskriisi tingimustes on isegi nende meetmete kasutamine (rääkimata rahalistest trahvidest) muutunud mõttetuks, sest peaaaegu kõik EL riigid (sh. suurriigid) ei tule toime pakti nõuete täitmisega. Tulemuseks on, et see pakt pole kindlustanud juba kaua aega ei stabiilsust ega kasvu ning euro kurss teiste maailma juhtivate valuutade suhtes on viimase aastaga langenud ligemale 10%. Tõepoolest, mitmed Euroopa mõjukad finantsasutused on ennustanud ühisrahasüsteemi pöördumatut lagunemist, kuid see ei toimu tõenäoliselt siiski lähema 10 aasta jooksul, sest majandustsükli uus faas Euroopas ennustab peagi kriisi ületamist ning euro on endiselt tähtsuselt teine maailmamajanduse reservvaluuta.
Suure tõenäosusega EL liikmesriigid muudavad eurotsooni kuulumise reegleid mõneti lõdvemaks, loovad Euroopa Finantsinspektsiooni, Euroopa Valuutafondi, reformivad Euroopa Keskpanga juhtimist jms., ning euro kestab edasi, kuigi hakkab järk-järgult kaotama oma tähtsust ja väärtust teiste maailma tähtsamate valuutade suhtes, sest kinni on vaja hakata maksma ka teiste ülisuurte võlgnike (sh. Saksamaa, Itaalia, Hispaania, Portugali jt.) võlgasid, mida võlausaldajad (peamiselt Hiina, Jaapani ja rikaste naftariikide pangad) hakkavad üha väljuhäälsemalt nõudma.
Sellises olukorras Eestis euro kasutuselevõtt pigem hakkab aeglustama meie edasist arengut. Eesti on küll viinud tänaseks oma statistilised näitajad vastavusse rahaliiduga liitumise nõuetega, kuid edasine areng ei ole tõenäoliselt jätkusuutlik, sest meie majandus on teisel tasemel ja teises arengufaasis kui Lääne- Euroopa majandus ja rahaliitu kuulumisest reaalmajanduslikku abi pole loota, pigem vastupidi. Lisaks toob rahaliiduga ühinemine kaasa majanduse ülereguleerituse ja selle kaudu ka konkurentsivõime alanemise, mis jätab Eesti madala kasvu ja odava tööjõuga alaks. Sellele juhtis sisuliselt tähelepanu ka reitinguagentuur Moodys, kui tõstis eelmisel nädalal Eesti rahandussüsteemi reitingu küll negatiivselt stabiilseks, kuid alandas samas majanduskasvu väljavaateid.
Eesti ühinemine rahaliiduga peaks olema motiveeritud rohkem majanduslikult ja vähem poliitiliselt. Õigem aeg rahaliiduga liitumiseks on siis kui Eesti arengutase on jõudnud EL keskmisele tasemele, milleni me võiksime jõuda aastatel 2015-2020. Kui liituda, siis igati majanduslikult põhjendatud argumentidega ja õiguslikult korrektsel teel, ehk peale vastavate muudatuste ka EV põhiseaduses.
Vaestes Kesk- ja Ida-Euroopa riikides euro kasutuselevõtt seob need riigid küll tugevamini EL tuumikriikide külge, kuid samas süvendab veelgi poliitilisi erimeelsusi EL juhtriikide hulgas EL eelarve kujundamisel ja euro stabiilsuse tagamisel, mis võib viia rahulolematuse kasvule vanades EL liikmesriikides, sest nende elanikud püüavad seista vastu euro ostujõu edasisele langusele.
Euroopa rahaliiduga 2011. aastal ühinemisest loobumine võimaldaks kiiresti võtta kasutusele meetmeid uute töökohtade loomiseks, investeeringuteks ja uue majanduskasvu ettevalmistamiseks. Eurodieedi ja –propaganda asemel oleks vaja keskenduda sisulisele debatile uue majanduspoliitika kujundamisel ning ka rahva vaesemate kihtide elatustaseme tõstmisele. Euroopa pole meie väikesest majandusest eriti huvitatud. Sellepärast on vaja praegu keskenduda eelkõige Eesti ja meie endi majandusmurede lahendamisele, et paremini kohanduda uute globaalsete majandustingimuste ja võimalustega.
