Toomas Alatalu: Edgar jälle Euroopa vastu
Eriti Eesti vabariigi tänases seisus, kus oleme kahe suurorganisatsiooni liige piiririigi staatuses, kus meil võib kohe-kohe taskusse tulla euro ja rikaste (loe: tarkade) klubi liikmekaart. Meie aga jõuame tubliduse kõrval käituda kohati kui kohtlased, vallandades näiteks massiliikumist pensioniea tõstmise vastu.
Pensioniiga on enamikes Euroopa riikides ja mujalgi ammu tõstetud inimkonna arengust lähtuvalt. Vaielda pole siin midagi.
Muidugi saab küsida, miks Eestis see otsus just nüüd langetati? Ent kuna seda seadust hakatakse ellu viima seitsme aasta pärast, lõpetatakse 16 aasta pärast ning hetkel on kümneid teravamaid ja kohest lahendust nõudvaid probleeme, siis mõjub Keskerakonna poolt ettevõetu kas teadliku tähelepanujuhtimisena oluliselt teisejärgulisele või osana mitmekäigulisest kombinatsioonist, mille tegelik sisu ilmneb alles hiljem.
Fakt on see, et Eesti suurim opositsioonipartei vallandas allkirjade kogumise kampaania: „Piisava toetuse puhul käsitleme seda mandaadina pöörata võimule tulles vastav otsus tagasi!” Lisaks on pensioniea tõstmise vastu avalduse teinud Tallinna linnavolikogu ja Loksa linnavolikogu ning arvatavalt tuleb teisigi analoogseid pöördumisi presidendi poole seda seadust mitte välja kuulutada.
Mäletatavasti sõdis Keskerakond pensioniea tõstmise seaduse vastu riigikogus nii päeval kui ööl ning koos sotside ja rahvaliitlastega hääletas ka selle vastu. See kõik oli poliitika loomulik osa, sest opositsioon peab alati näitama, et tema lahendakski probleeme teisiti kui valitsuskoalitsioon.
Pärast riigikogus allajäämist selle teema tänavapoliitikaks – allkirjade kogumine ja kavandatud miitingud seda ju on – muutmine on aga juba selge ülesoolamine ja tuletab paratamatult meelde aastaid 2003-2004, kui Keskerakond üritas lõigata loorbereid Euroopa Liidu vastasuse ja euroskeptilise jõuna.
Keskerakondlaste praegune mantra pensioniea ümber on samasugune minek Euroopa ühispoliitika vastu, kuid oluliste lisadega.
Esiteks saab järjekordselt diskrediteeritud allkirjade kogumise kampaania. Eestis on neist läbi aegade vaid mõni tulemuslik olnud (elektrijaamade erastamise vastu). Enamus allkirjakogumistest on lõppenud kas allakirjutanute rumalaks tegemise (põhiseaduse muutmiseks kogutud allkirjad 1990ndate algul) või kogutu lihtsalt öhe kadumisega (Postimehe jt kahe aasta tagune aktsioon).
Teiseks – isegi kui võimukoalitsioon valis vale aja antud (tuleviku)seaduse kehtestamiseks, siis miks opositsioon sellega kaasa läks? Saaks ju võidelda mõne hetkel olulisema asja pärast (maksud, kontroll panganduse ja riigi kulutuste üle vmt).
Kolmandaks ei saa hetkel arugi, kellele ajupesu on suunatud – kas noortele (Keskerakonna juhtbroiler kuulutab kohalikus lehes: „Kas surmatunnini tööpostil? Ei, tänan!”) või pensionäridele? Viimaste puhul pole aga saladus, et Keskerakond on vahepeal tugevalt laiendanud oma positsioone venekeelse elanikkonna hulgas.
Kahtlemata on erakond kohalike venelaste edutamises ning nende enesetunde tõstmise ja tähelepanukeskmesse seadmise osas palju korda saatnud. Arvatavalt ka siinsete venelaste lahtiraputamises nende konservatismist ja jätkuvast vaatamisest Moskva poole. Seda rabavam on Keskerakonna juhtide tänane toimetamine, sest sisuliselt Venemaal edasi kehtiva pensioniea kaitsmise ja Euroopas kehtiva pensioniea tagasilükkamise jutud euroopastumist ja integratsiooni nüüd küll ei edenda.
Tuleb arvestada ka ettevõetu välispoliitilist sõnumit, sest Reformierakonda järjekindlalt ründav Savisaar enam ei varjagi mullu novembrist alates, et tema uus võimu juurde pääsemine toob kaasa muutused ka Eesti välispoliitikas.
Igal juhul langeb Keskerakonna värske aktsioon ajaliselt kokku äärmuslastest euroskeptikute jõudse sissemurdmisega Ungari parlamenti (Jobbik, 11.aprillil). Sellele on lihtne lisada mullu edu saavutanud Ataka Bulgaariast, mõned slovakid ning üldistused kogu Ida-Euroopa kohta on kerged sündima. Aga see on juba osa suurest poliitikast.
