Üks põhjus, miks inimesed perearsti asemel traumapunkti tõttavad, on see, et inimesed tihti ei teagi, millist abi ja millisel tasandil saab. On ilmselge, et see, kuidas ja mis tasemelt abi saab, on terviseametnike ja riigi teavitustöö puudulikkus. Nõrk infoliikumine on viimasel aastal korduvalt ilmnenud, tuletame meelde nii seagripiga seotud kodanike informeerimise ebaõnnestumist kui ka digiretsepti kitsaskohtade tutvustamata jätmist laiemale publikule.

Väga palju on ses osas jäänud tegemata ja nii inimesed pressivad end sinna arsti vastuvõtule, kus sõel kõige hõredam. Haigekassa on seni piirdunud teavitusega, mis kohustused on perearstil või eriarstil ja mis õigused on patsiendil. Kahjuks ei ole peetud vajalikuks selgitada inimestele, et perearstil on sageli õigus patsient EMOsse ka tööajal suunata ja see on just patsiendi huvides. Perearstide osas on inimestele antud signaal, et oma perearstile tuleb pöörduda kõikide tervisehädadega, mis ei ole eluohtlikult ägedad. Just see vastuolu külvab kõige rohkem segadust- mida siis teha, kui haigeid on nii palju, et järjekord perearstile on terve nädal?

See pole ju ometi perearsti süü! Perearst selekteerib järjekorda, aga kui täis on nii lisaajad kui ka lõunapaus, siis see pole enam kellegi huvides, et patsient saab arsti vastuvõtuaega viis minutit! On fakt, et viis aastat tagasi pöördus perearstile üle kahe korra vähem inimesi, seega on tööd palju ja haigekassa ülesanne oleks süsteemide kitsaskohti selgitada ja aidata lahendada, sest see on kõikide kindlustatute huvi.

Samas pean viskama ka kivi haigekassa kapsaaeda, sest positiivset tuge perearstisüsteem haigekassalt ei saa. Oleks ju normaalne, et riigis, kus selline süsteem töötab, toetab riik oma sõnumitega süsteemi head toimimist - see on otsene ametniku kohustus. Aga selle asemel, et inimesi julgustada pöörduma perearstile, temaga kontakti looma; selle asemel, et selgitada, kuidas süsteem töötab ja mida sealt oodata saab ja mida ei saa - on ikka haigekassa pressiteated põhiliselt perearste kritiseerivad, laimavad või suisa halvustavad.

Aga kodanik saab oma signaali meediast kätte ja eelistabki pöörduda vähem kriitikat saanud meditsiini poole.

Samas kannab haigekassa ja riik otsest rahalist kahju. Kogenud arstid kommenteerivad seda probleemi ju selgelt - kuna inimesed tahavad saada KOHE, ja ei talu EI-d vastusena, siis ebamugavat infot ka ei anta. Tõmban siin paralleeli poliitikaga - keegi ei taha parlamendikoha kaotushirmus välja öelda, et meil ei jätku Eestis kõigeks ressursse ja kergemate tervisehädadega tuleb kas ise hakkama saada või oodata.

Kodanikud kannatavad pikkades EMO järjekordades, EMO arstid kannatavad korraldamata töö tõttu... Loomulikult jäävad siis raskemini haiged inimesed, kel tõesti abi on kohe vaja, süsteemi hammasrataste vahele. Kõik, kes on sattunud EMOsse Soomes või Rootsis, teavad, et seal tähendab ennatlik pöördumine 7-10 tunnist ooteaega. Süsteem on võtnud endale seal julguse öelda, et enne aidatakse raskemalt haigeid. Samuti on riik mujal korraldanud perearstide vastuvõtte töövälisel ajal. Meil aga ainult räägitakse sellest juba kümme aastat, aga raha pole siiani leitud!

Perearsti asemel traumapunkti – mitmetahuline probleem

Probleem on kolmetahuline - küsimus on nii usalduses, kättesaadavuses kui ka perearstide töö eripäras. Usaldus patsiendi ja arsti vahel on ülioluline ja kui seda pole ja pole ka eeldusi selle tekkimiseks, peaks patsient andma signaali, et arst teaks ja oskaks oma tööd ümber korraldada. Kui patsient ei pöördugi, sest ta ei usalda arsti, siis tagasiside puudumise tõttu süsteemi parandada ei saa.

Patsiendil peaks olema võimalus perearsti vahetada. Täna on see võimalus küll juriidiliselt olemas, aga faktiliselt võimatu. Haigekassa ei väärtusta kvaliteetset tööd täna kuidagi ehk teisisõnu ei ole mehhanismi, kuidas patsient saaks rahulolematuse korral „jalgadega hääletada“. Soositakse ühetasast kättesaadavust, mille tõttu kvaliteetne abi on muutunud paljudele kättesaamatuks.

Perearsti tööpäev ei ole kummist ja eeldab ka vastuvõtule registreerunud inimeste aja austamist. Teisisõnu, ei saa lõputult patsiente vahele võtta ega lõputult tööpäeva pikendada. Kui arst näeb, et tal on ukse taga juba järjekord registreerunud patsientidest, aga kiireloomuline juhtum vajab lahendamist, on tal õigus patsiendi huvides see patsient EMOsse suunata. Sageli pole perearstil võimalik koheselt teha uuringuid, mis on patsiendile vajalikud - normaalne ja vastutustundlik perearst saadab sellise patsiendi alati EMOsse, sest seal saab inimene asjakohaseima abi sellel hetkel.

Toon näite oma praktikast. Kui erakorralisena helistab ema, kelle lapsel on sümptomid, mis minu meelest vajavad abi 1-2 tunni jooksul, aga minu praksises saaks analüüside vastused alles järgmiseks päevaks, siis loomulikult selgitan  patsiendile asjaolusid ja soovitan tal kohe minna EMOsse, kus on valmisolek teha kiiranalüüsid ja alustada ravi.

On täiesti elementaarne, et kiiremad juhtumid peavad saama abi esimesena.  Patsiendile võib kahjuks ka kinnine nina või sügelev täpp kõhul tunduda erakorralisena. Samuti on terve hulga viirushaigustega, kus palavik esimest päeva kõrge ja samas ainuõigeks käitumiseks ja ravimiks kodus magamine, mitte EMOs antud soovitused sedasama teha.

Ma arvan, et „arst ei taha tegeleda" -juhtumeid pole olemas. Loomulikult peaks arst või õde seletama, miks konkreetsele patsiendile on hetkel parim lahendus EMOsse pöörduda. Ja kindlasti ei tee patsient ikka vahet, et haiglatel on võimalused ja valmidus erakorraliste juhtumite jaoks, aga perearstil reeglina mitte. Ja ei peagi olema, sest erakorralise abi on riik planeerinud haiglate juurde. Samas ma ei õigusta juhtumeid, kus arst käitub ebaviisakalt või ei selgita tausta ning tekib suhtlemiskonflikt.

Rõhutan, et väga palju on inimesi, kes ei pöördugi enne perearstile, sest korra varem on nad juba „EMOsse suunatud“. Nad lähevad otse haiglasse ja seal võetakse nad vastu. Isegi kui on hoopis uus probleem, siis inimene ei vaevu ise analüüsima, kas üldse uuesti perearstile helistada. Inimene pole harjunud mõtlema, kuidas tema kui üksikisiku käitumine mõjutab meditsiinirahade kasutamist Eestis.

Jah, Eestis on ka haiglaid, kus hoitakse EMO uksed kõigile valimatult lahti, ning on aastaid lausa julgustatud pisiprobleemidega tulemast uuesti haiglaarstile tagasi. Põhjuseks see, et haigla saab näidata tehtud tööd suuremana ja nii saab lisafinantse. Piltlikult öeldes, on proovitud patsiente perearstidelt “üle lüüa“, võttes ise kanda ka kergemad haigusjuhtumid.

Ja palun ärge ajage tavapatsiente segamini kiirete, tõelist abi vajavate patsientidega - need inimesed on saanud ja saavad edaspidigi kiiret abi EMOst. Keskendugem asjatutele pöördumistele - on ametnike, arstide-õdede ja muidugi meedia kohus igapäevaselt patsiente õpetada oma tervist tundma ja haiglatel omakorda on vajalik patsiente selekteerida.

Kuidas oleksid rahul nii arstid kui patsiendid?

Oleme Eestis ikka üleminekuetapis sovetiaegsest meditsiinist kaasaegsesse meditsiini. Patsiente tuleb sellest pidevalt informeerida ja õpetada muutunud olusid mõistma, muidu jääb inimene passiivselt ootama seda, mis omal ajal oli tavaline. Ja siis oli tavaline, on see, et abi oli tasuta ja kohe, nõukogude naftamiljonite abil hoiti üleval suurt arstide ja kiirabiteenuse hulka ning süsteemi efektiivsus ja tegelik resultaat polnud olulised.

Seega - lahenduseks oleks see, kui asjakohaselt patsiente riigi poolt teavitada, et kättesaadavus ei saa olla eesmärk omaette - olulisem on ikka abi kvaliteet. Poliitikud tahaksid muidugi valijate hääli ja arstiabi kättesaadavus on selleks hea ratsu! Vaadake, mis toimub järgmistel valimistel, kui te ei usu!

Kuigi võib kõige lihtsam tunduda, et las patsient maksab ilmaasjata pöördumiste eest, tasuks kaaluda võimalust näha see vaev ja patsiente tagasi saata. Usun, et kolmandik nendest nn „kuritarvitajatest“ võib rahulikult järgmisel päeval oma perearstiga kontakti võtta, ilma, et tervis kannataks.

Kuulen juba kurjade kommenteerijate hääli, et perearstile on järjekord pikk ja ootama peab isegi kuni viis päeva. Aga kas te teate, et hea perearst oskab patsiente selekteerida - mõnede haiguste korral on ooteaeg tundides, mõnel juhul vaid üks päev. Ja seda isegi siis, kui üldjärjekord on 5, 7 või 9 päeva! Uskuge - hea perearstimeeskond oskab vahet teha, millal just teie peate arstile pääsema! Järjekorra oskuslik korraldamine on kvaliteedi tundemärk.

Samuti mõjub patsiendile väga distsiplineerivalt see, kui ta väikese tervisehäda tõttu peab EMOs nii kaua ootama, et enam ei taha sama korrata ja pigem pöördub edaspidi perearstile. Just see võte aitab Skandinaavia maades. On ikka kordi lihtsam oma perearstile aeg kinni panna ja siis ei pea ka arsti ukse taga ootama mitte 5 tundi vaid sisse saab 15 minuti jooksul!

On tehtud mitmeid uuringuid, kes on need EMOsse „liigpöördujad“ - ainult väike osa neist muide on tõelised kuritarvitajad, suurem osa on teadmatud-harimatud, kes ei tea oma perearsti nimegi või need, kes põhimõtteliselt ei viitsi perearstile minna, sest haiglauksed on laiemalt lahti.

Pigem tasuks kaaluda, kas meie tervishoid pole mitte liiga odavalt kättesaadav - kuigi täna kulub ravimitele ja hambaaravile suur osa patsiendi omavastutusest, peaks kaaluma ka omavastutust pöördumiste eest, sealhulgas ka esmatasandisse. Lahenduseks oleks nn aastakaart teenustele, kui krooniline abivajaja on juba teatud summa eest visiiditasusid maksnud, hakkaks edasi maksma riik. Sinna alla peaksid kuuluma ka ravimid. Nii väheneks haigete koormus omavastutuse osas tunduvalt, samas väheneks süsteemi kuritarvitamine.

Samuti oleks aeg inimestele selgeks teha, et töövälisel ajal ja kiireloomulisel juhul tulebki pöörduda EMOsse. Seda seni, kuni riik pole korraldanud kuidagi teisiti perearstiabi andmist väljaspool tööaega ja kiire abi andmist perearsti tööajal. Küsimus ei ole ka selles, kas perearstid võiksid EMOs vastu võtta. Küsimus on selles, kes võiksid ja kes selle eest maksab. Täna on perearstidest nii suur puudus, et pole lihtsalt vabu arste, kes kell 17.00 lõpetavad esimese tööpäeva oma praksises ja kell 18.00 alustavad uut tööpäeva EMOs, selleks, et uuesti kell 8-9 asuda järgmisel hommikul tööle oma praksisesse...

Lahendus oleks erakorralise üldarstiabiteenuse pakkumine keskustes, kuhu sobiksid nii vanglaarstid, erialata arstid, sõjaväearstid kui ka eriarstid, kel võib olla huvi lisatööks. Samuti saaks kaasata residente, üliõpilasi. Teine variant on pakkuda selliste valvete eest nii kõrget tasu, et need noored arstid, kel energiat vabast ajast töötada ja kel pole veel peret, ei läheks võib-olla välismaale tööle, vaid saaksid raha ja kogemused Eestis välja teenida.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena
Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid