Toomas Alatalu: Riigikogu kummaline läkitus
Esiteks peaks olema elementaarne tõde, et suhetes suurriikidega ja suhtumises pikaajalistesse konfliktikolletesse peaks Eesti riigikogulastel olema ühine ja tasakaalustatud hoiak. Samas ei saa tundlikus kohas asuv väikeriik ka lihtsalt iga väiksema muudatuse puhul reageerida, veel vähem riskeerida.
Lähis-Idas aga juhtub pidevalt midagi ja polnud raske märgata, et ootamatult teele läinud riigikogu rühma avaldusel 31. mail Vahemere rahvusvahelistes vetes toimunud veresauna kohta polnud kõigi rühma kuuluvate erakondade esindajate allkirju. Ja kuigi oli n.ö. lisa-allkirju hangitud, polnud ka nende hulgas ühe suure erakonna esindajaid. Küsigem – kas just seda – riigikogu järjekordset lahknemist välispoliitikas - tahetigi kõigile demonstreerida?
Edasi – võis aru saada, et keegi andis riigikogulastele idee teha avaldus, sest nn. abilaevastiku peal olid ka mitme riigi, sealhulgas Saksamaa parlamendisaadikud, keda ju koheldi nagu kõiki teisi. Just see grupp rahvaesindajaid pidanuks olema põhjus, miks ka Eesti parlament reageeris (lisaks välisministeeriumile, kes teeb oma tööd). Ometi polnud riigikogu avalduses neist parlamendiliikmetest sõnagi. Rääkimata sellest, et siiani on Iisraeli vanglates suur grupp 2006. aatsal valitud Palestiina Rahvusassamblee liikmeid (aga nende valimiste seadustele vastamist tunnustas nii EL, Europarlament kui ka Euroopa Nõukogu PA, mille üheks vaatlejaks neil valimistel oli antud ridade autor).
Pole kuulnud, et riigikogu praeguse koosseisu Eesti-Iisraeli parlamendirühm oleks nõudnud nende kui oma kolleegide vabastamist, sest lõppude lõpuks on Iisraeli huvides, et oleks keegi, kellega tuleviku üle rääkida. Rahvalt saadud mandaadiga isikud on seda kindlasti ja olnuks hea võimalus seda mainida, ent mida ei tehtud, seda ei tehtud. Kõigest sellest ka minu järeldus – niisugune dokument riigikogule au ei tee.
Teise põhjuse veelkord reageerida andis riigikogulaste läkitust refereeriv BNSi uudis. See pakkus n.ö. täiendava materjalina välja Wikipedia vastavat faili. Ütlen etteruttavalt, et olen oma üliõpilastel keelanud Wikipedia kasutamise viitamiseks, sest „sinna võib teavet kirjutada igaüks”. Paraku tuli mul selles jällegi veenduda, sest ülevaade Iisraeli toetajatest ja hukkamõistjatest sisaldab paljut, ent mitte peamist instantsi rahvusvaheliste konfliktide lahendamises – ÜRO julgeolekunõukogu ja selle 1. juuni resolutsiooni, mis koostati USA ja Türgi kompromissina ja sai kõigi 15 liikme toetuse. Juhtunu äraselgitamise peasõnumi mittemainimist ei saa kompenseerida kümnete seinast seina avaldustega, kust igaüks võib endale meelepärase välja valida.
Pole siis ime, et Delfiski võib kümneid „tarkusi” leida, ehkki antud juhul on juba olemas ka tõde, milles peategijad on üksmeelel.
Minult kommentaari küsinud ajakirjanik on maininud ka USA asepresidendi Joe Bideni avaldust. Ei vaidlusta, ent juhin lugejate tähelepanu sellele, et n.ö. mitmepealistes riikides kehtib otsustajate vahel ka tööjaotus, sest komplitseeritud probleemid ei ole üheselt lahendatavad. Sestap räägitakse kriiside lahendamise ajal – aga just seda üritatakse Lähis-Ida taas teha - teineteisest parajalt erinevalt, et näha, kuidas ülejäänud asjaosalised reageerivad. Sestap tuleb lisaks Bideni avaldusele teada, mida ütleb samas asjas Obama ja kui too vaikib, mõistatada, miks ta nii teeb ja mitte tormata kohe Bidenit toetama.
Vastupidist väitjatel tasuks meenutada 2008. aasta suve, kui pärast Gruusia ja Ukraina taotluste tõrjumist läks Eestis (peale Pärnu Postimehe veergude) järsku lahti NATO tippkohtumise edukaks kuulutamine ja nagu mängeldes suunati avalikkus Tiibeti toetuseks trumme taguma. Kuni 8. augustini välja, sest niisugune oli ühe suurriigi presidendi soov. Samal ajal Venemaa ainult suurendas survet Gruusiale, viis sinna sisse raudteeväed, saatis lennukeid ja korraldas sõjaväemanöövreid. Ronald Asmus kirjutas mullu ilmunud raamatus, et Putin tegi seda, mida oli Bushile aprillis 2008 lubanud ja mida too vaid vaikides kuulas.
Vaikiti ka Eestis, ehkki Gruusia oli meie välispoliitiline prioriteet, sest palju julgem oli põristada trummi Hiina suunas. Kui kõige hullem oli juba sündinud, tegi riigikogu seda hukka mõistva avalduse. Ka see on poliitika.
