Ero Liivik: Rahvahääletus ja euro tulek
Ei pidanudki kaua ootama, et lugeda-kuulda võimalikest vastureaktsioonidest nimetatud tulemuste avaldamisele – näiteks ütles lugupeetud professor Marju Lauristin, et uut referendumit pole vaja, sest elanikud on oma arvamust selgelt väljendanud, hääletades omal ajal EL-i astumise poolt. Ühtlasi leidis Lauristin, et referendum finantsküsimustes ei saa kunagi anda mõistlikke tulemusi, kuna inimesi juhivad sageli emotsioonid ja hirm (Lauristin: eurole ülemineku küsitlust ei tasu tõsiselt võtta. Oli ka teisi ametkondlikke ütlejaid, kes leidsid, et küsimus euro kasutuselevõtust Eestis olevat juba seitse aastat tagasi meie rahvahääletusel vastuse saanud ja nüüd olevat meil kohustus see ellu viia.
Üks ja ainus rahvahääletus
Oletan, et nad viitasid oma väidetes Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seadusele (vastu võetud rahvahääletusel 14. septembril 2003, jõustunud 6.jaanuaril 2004). Seaduse § 1 sätestab, et Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest ning § 2, et Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Kuid siin ei ole sõnagi ühisrahast – eurost, mille suhtes olevat ka rahvahääletusel justkui seisukoht kujundatud. Eurost on juttu küll Eesti ja Euroopa Liidu liitumislepingus, kus sätestati, et “Euroopa majandus- ja rahaliit” (peatükk 11) ei rakendu Eestile täies mahus alates liitumishetkest, kuna euro kasutuselevõtuks peab Eesti täitma teatud lähenemiskriteeriumid, mis on kirjas Euroopa Ühenduse (EÜ) asutamislepingu artiklis 121 ja täpsustatud lepingule lisatud protokollis nr 21. Kõrvuti inflatsioonimäära, eelarvepuudujäägi ja intressimääradega seotud kriteeriumidega peab riik vähemalt kahe aasta jooksul järgima Euroopa Rahasüsteemi vahetuskursimehhanismis ette nähtud kõikumispiire. Puhformaalselt olgu öeldud, et põhiseaduse § 106 sätestab, et rahvahääletusele ei saa panna eelarve, maksude, riigi rahaliste kohustuste, välislepingute ratifitseerimise ja denonsseerimise, erakorralise seisukorra kehtestamise ja lõpetamise ning riigikaitse küsimusi – antud juhul on siiski hääletatud nii eelarve piiride, riigi rahaliste kohustuste kui välislepingu ratifitseerimise üle? Kas seega mööndakse, et referendumi korraldamisel rikuti põhiseaduse § 106 nõudeid?
Rahvahääletuse Achilleuse kand
Rahvahääletusi uurinud teadlased väidavad, et nende läbiviimisel tuleb lähtuda maksimaalse selguse põhimõttest – otsustatav küsimus peab olema ühemõtteline ja selge, esitada ei tohi ka mitut küsimust (mis pealegi võivad omavahel vastuolus olla).
Rahvahääletuse toimumisel on oluline, millistes tingimustes rahvas otsustab. Siit terendubki referendumite Achilleuse kand. Kogemus näitab, et referendumitel langetatakse otsuseid, mis on kasulikud referendumi korraldajatele, mitte aga rahvale.
Miks?
Esiteks sellepärast, et referendumi läbiviijad on alati võimul. See aga võimaldab rahvaga piiramatult manipuleerida. Teiseks on neil võimalus sõnastada küsimus nii osavalt või vastavalt vajadusele nii segaselt, et võimaldab peaaegu alati saavutada seatud eesmärgi. Osutati juba meie rahvahääletuse eel ja ajal sõnastuslikele probleemidele küsimus(tes).
Vildakas küsimuseasetus on loonud tänaseks tagajärjed, kus võib meelevaldselt väita, et referendumil otsustati seda ja teist – ikka vastavalt väita soovidele; peenemalt – „tõlgendades“ Eesti ja Euroopa Liidu liitumislepingut. See poleks aga korrektne, kuna muudab mõttetuks grammatilise tõlgendamise meetodina ja naeruvääristab rahvahääletuse olemust. Meie ainus rahvahääletus moondub justkui mustkunstniku kübaraks, millest võib seoses Euroopa Liiduga välja tõmmata mida parasjagu vaja (liitumislepingu maht on sadades lehekülgedes).
Saatan on peidus detailides
Rahvahääletus on sätestatud meie põhiseaduses. Viimase § 105 ütleb, et riigikogul on õigus panna seaduseelnõu või muu riigielu küsimus rahvahääletusele; rahva otsus tehakse hääletamisest osavõtnute häälteenamusega; rahvahääletusel vastuvõetud seaduse kuulutab president viivitamata välja. Rahvahääletuse otsus on riigiorganitele kohustuslik. Eraldi reguleerib rahvahääletuse küsimusi vastav seadus. Põhimõtteliselt on mänguruum suhteliselt avar, ja küsida võib peaaegu kõike (va kitsendused). Miks siis seda mehhanismi nii vähe kasutatakse? Taasiseseisvuse jooksul vaid korra. Põhjus leidub taas põhiseaduses endas, nimelt sätestab § 105 lõige 4 üheselt, et kui rahvahääletusele pandud seaduseelnõu ei saa poolthäälte enamust, kuulutab president välja parlamendi erakorralised valimised. Ehk siis: võimalus on küll olemas, kuid selle kasutamine võib maksta valitsejatele nende võimupositsiooni. Iseenesest annab just see klausel rahvahääletusele erakordse kaalukuse ja absoluutse mõjususe, kuid teisalt «garanteerib», et seda peaaegu kunagi ei kasutataks. Ühtlasi tuleb arvestada, et kuna Eesti on ennekõike parlamentaarne vabariik, siis on riigikogul ka viimase sõna õigus: ta võib rahvahääletusel vastu võetud seaduse soovi korral tühistada või seda muuta. Kriitikud juhivad eelkõige tähelepanu asjaolule, et rahvahääletuse peaks algatama siiski rahvas, mitte «kutsutud ja seatud».
Põhimõtteliselt ei pea seda nõudmist ju esitama, kui riigikogu tahaks olemasolevat sätestust kasutada. Vastavalt riigikogu kodu- ja töökorra seaduse 128. paragrahvile saab rahvahääletuse algatada riigikogu liige, fraktsioon ja komisjon. Tõe huvides olgu öeldud, et seda on mõnel korral ka proovitud, kuid ebaõnnestunult (näiteks taotles Keskerakond 2009.aasta sügisel riigikogu erakorraliste valimiste korraldamise kohta rahvahääletuse korraldamist). riigikogu menetluses on juba aastaid ka rahvaalgatuse seaduse eelnõu, kuid näib, et selle vastuvõtmiseni ei jõuta küll kunagi.
Rahvaküsitlus aitab selgitada tõe
Rahvahääletuse kõrval on veel muidki võimalusi, kuidas rahva tegelikku tahet teada saada. Üheks selliseks mooduseks on rahvaküsitlus, st protseduur, mille käigus selgub rahva arvamus mõnes riigivõimu puudutavas küsimuses, kusjuures riigiorganid ei ole rahva arvamusega seotud. Reeglina algatab sellise küsitluse seadusandliku või täidesaatva võimu teostaja. Juhul, kui kellelegi ei meeldi MTÜ Oma Riik/Emori uuring, selle metodoloogia, valim vms – on võimudel alati võimalus korraldada paralleel-uuring või küsitlus. Eestis armastatakse sageli rääkida kaasamise vajalikkusest, arutleva demokraatia hüvedest, taunitakse „kummitempel-riigikogu“ jms. On käivitatud osalusveeb https://www.osale.ee/, areneb kodanikuühiskond, kõik see on vajalik. Näiteks kirjutavad Eesti Inimarengu 2006.aasta aruande autorid, et meie kodanike vähene aktiivsus ei ole vaid kodanikeühenduste mure, Eesti ühiskonnale uue arengukiirenduse andmine eeldab uuenenud poliitilist organisatsiooni, mis sisaldaks huvirühmade ja kodnikuühenduste senisest ulatuslikumat kaasamist ja iseseisvat sõnaõigust. Euro tuleku küsimuses maksimaalse avaliku arutluse käivitamine teenib kindlasti kogu ühiskonna huvisid, - erinevad küsitlused, hääletused kuuluvad siin kindlasti asja juurde. Avatud ühiskond ei salli tabusid.
Arvamuslugu saabus Rahva hääle rubriigi vahendusel.
