Herman Simm: spiooni elu on pidev noateral käimine
Simm edastas Moskvale teavet dešifreerimistehnika, sõjalise strateegia ja vastuluure kohta ning teda on nimetatud alliansi ajaloo suurimaks reeturiks.
Spiegel: Härra Simm, te kannate oma karistust Tartu vanglas. Miks toimub see vestlus kahe Eesti kaitsepolitseiniku silme all Tallinnas?
Simm: Spiegelis kirjutati, et ma olen „suur kala“. Seetõttu polnud niisugune vestlus teistsugustes tingimustes võimalik.
Spiegel: Kust te oskate nii hästi saksa keelt?
Simm. Meil räägiti kodus väga palju saksa keelt ja mul on Saksamaal sugulasi.
"Ma ei olnud kunagi KGB-s"
Spiegel: Te sündisite vallalapsena. Teie vanemad küüditati pärast Teist maailmasõda. Miks?
Simm: Kuna minu isa oli suurmaaomanik ja mu emal oli temalt laps. Aga nad põgenesid Gulagist. Minu isal õnnestus õigel ajal Taškenti pageda ja minu emale halastati.
Spiegel: Miks te sellest hoolimata Nõukogude Liidu teenistusse astusite?
Simm: Ma tahtsin politseinikuks saada. Ma olin 25 aastat miilitsas ja viis aastat politseis. Ma rõhutan, et ma ei olnud kunagi KGB-s. Ma olin miilitsa, mitte KGB ohvitser.
Spiegel: Kuid nii väidetakse NATO salajases kahjudeanalüüsis?
Simm: Aga see pole tõsi. Kuni 1983. aastani oli KGB-l isegi keelatud miilitsatöötajaid värvata.
Spiegel: kas see tähendab, et teil polnud kuni Nõukogude võimu lõpuni KGB-ga üldse kontakti?
Simm: Loomulikult tundsime me neid inimesi. Nad osalesid teenistuskõnelustel, teatud operatsioonid polnud ilma KGB-ta võimalikud.
"Venemaaga pole ma end kunagi samastanud"
Spiegel: Kas teil polnud oma riigi iseseisvudes tunnet, et vahetate poolt, kui hakkasite politseinikuks?
Simm: Ma tundisn end alati eestlasena ja olin tol ajal Eesti tuleviku suhtes väga optimistlik. Venemaaga pole ma end kunagi samastanud.
Spiegel: Kuidas te siis lasite ikkagi end 1995. aastal Vene välisluurel spiooniks värvata?
Simm: Ma kaotasin tollal valesüüdistuste tõttu töö politseiülemana. Ma ostsin muu hulgas politseile 93 000 krooni eest neli vene soomusautot ja siis öeldi järsku, et ma poleks tohtinud üldse raha maksta, sest need sõidukid kuulusid niigi Eestile – vaatamata sellele, et venelased olid kogu oma varustuse maalt välja viinud ja me vajasime neid sõidukeid.
Spiegel: Ja siis lendasite Tuneesiasse?
Simm: Ma olin frustreeritud ja tahtsin aja maha võtta. Sūsah’s Kaiseri hotelli ees pöördus minu poole mu tulevane kontaktohvitser Valeri Zentsov. Ma tundsin teda vanast ajast näo järgi Tallinnast. Ta ütles, et on puhkusel ja me võtsime koos ühe õlle. Ma olin üllatunud, kui hästi ta mind tundis.
Spiegel: Kas teid värvati kohe?
Simm: Ei, järgmisel kohtumisel. Ta ütles, et me vajame sinu abi, sulle makstakse ja mõtle sellele, et meil on ka muid võimalusi. Ta ei ähvardanud otseselt mu tütre vastu vägivalda kasutada, kuid ma teadsin nende meetodeid ja ei kahelnud, et ta võib seda teha.
/...../
"Ma lõõgastusin hea muusika ja filmidega"
Spiegel: Ja siis tegite te juba kaitseministeeriumis karjääri.
Simm: Mis tähendab „juba karjääri"? Alguses istusin ma üksinda büroos.
Spiegel: ...ja saite riikliku julgeolekuametkonna juhiks. (Simm oli ministeeriumi riigisaladuse kaitse osakonna juht – toim.) Kas teil oli raske samal ajal venelaste kasuks töötada?
Simm: Alguses oli väga raske infot välja smugeldada, aga mida kõrgemale ma tõusin, seda lihtsamaks see muutus.
Spiegel: Kuidas spioon elab, mida ta tunneb?
Simm: See on nagu pidev noateral käimine. Ma muutusin juba närviliseks, kui juhtusin kaks korda päevas sama inimesega kohtuma.
Spiegel: Kuidas te survet talusite?
Simm: Ma lõõgastusin hea muusika ja filmidega, kunsti ja kultuuriga, kõigega, mis on ilus.
Spiegel: Teie suurim „teene“ oli kõigi NATO-s paljastatud Vene spioonide andmete edastamine, sisuliselt kogu vastuluureteabe välja andmine.
Simm: Need olid ju ainult nimed, mitte sõjalised saladused.
/..../
"Muidugi ei langenud me üksteisele kaela"
Spiegel: Kuidas toimusid teie kohtumised oma kontaktohvitseriga?
Simm: Muidugi ei langenud me üksteisele kaela. Me pidime olema väga ettevaatlikud, et keegi meid ei jälitaks.
Spiegel: Ja kuidas te info üle andsite?
Simm: alguses kasutasime me „kirjakaste“ ehk siis kokku lepitud kohti, hiljem toimus üleandmine alati kohtumistel. (Kapo ohvitser sekkub eesti keeles. Simm naerab sarkastiliselt.)
Spiegel: Teid valmistati selleks intervjuuks ette. Mida te tohite meile öelda?
Simm: Ma pidin lubama, et ei räägi üldse mitte midagi. Andke andeks, aga see pole minu süü. Ma veetsin just 46 päeva üksikkongis.
Spiegel: Pärast seda, kui me esitasime intervjuupalve. Kas see oli juhus?
Simm: Seda küsisin ma endalt ka ise. Ametlikult põhjendati seda mingite finantsrikkumistega.
/.../
"Ma poleks kunagi valeinfot edastanud"
Spiegel: Te töötasite ka Saksa välisluureteenistusele (BND).
Simm: Nii ma lugesin Spiegelist.
Spiegel: Kas see pole siis tõsi?
Simm: Ma ei tea.
/.../
Spiegel: Aga puht hüpoteetiliselt. Kui te oleksite BND kasuks töötanud, kas te oleksite siis Saksa salateenistusele venelaste valeinfot kaela määrinud?
Simm: Ma poleks kunagi valeinfot edastanud.
Spiegel: Te olete oma kaitseks öelnud, et te andsite venelastele ainult sellist infot, mis NATO-t ei kahjustanud. Kuidas seda mõista?
Simm: Ma pidin alati seda jälgima, et sead olid söödetud ja hundid mitte näljas, kui te mõistate, mida ma mõtlen. Peale selle jagan ma endise Saksa kaitseministri Volker Rühe hinnangut, et Venemaa kuulumine NATO-sse aitaks maailmarahule kaasa.
Spiegel: Kas te tahate öelda, et spioneerisite maailmarahu hüvanguks?
Simm: Vähemalt oli selles mõttes midagi lohutavat. Ma oleksin võinud venelastele anda pea kõike, mida nad ihkasid.
Spiegel: te mõtlete krüpteerimistehnikat, NATO kommunikatsiooni dešifreerimist.
Simm: Jah, täpselt.
Spiegel: Sellest hoolimata põhjustasite NATO-le ajaloo suurimat kahju.
Simm: Nii kirjutatakse.
"Ilmselt oli lekkeid ka teisel poolel"
Spiegel: Kas kinnivõtmine üllatas teid?
Simm: Ei. Ma kuulsin juba kaks aastat varem NATO julgeolekuringkondadest, et Eestist on voolanud Venemaale teatud infot. Ilmselt oli lekkeid ka teisel poolel.
Spiegel: Millal sai teile selgeks, et kõik on läbi?
Simm: Mõni päev enne mu kinnivõtmist helistas mulle mobiilile Sergei Jakovlev – kes oli 2002. aastast mu kontaktohvitser – ja ütles, et tal on peavalu ja ta ei saa seetõttu tulla. See oli mitte ainult erakordselt rumal vabandus, vaid rikkus ka kõiki konspiratsiooni reegleid. Ta poleks tohtinud sellele telefonile kunagi helistada.
Spiegel: Kas te mõtlesite põgenemisele?
Simm: Jah, aga kuhu mul minna? Läänes oleks mind otsitud ja venelasi ma ei usaldanud.
/.../
