Ero Liivik: Eesti tagatrepipoliitika on Metsik Lääs
USA korporatsioon AT&T teatas hiljuti, kui palju see kulutas ühes kvartalis valitsusele suunatud lobby’le. Telekom “lobistas” paljudes enda jaoks äriliselt olulistes küsimustes.
Alates maksudest, lõpetades patendinduse ja telemarketingiga.
Teisisõnu kasutas AT&T palgalisi vahendajaid, et mõjutada riigi seadusandjaid ja regulaatoreid "positiivselt" ning kutsuda esile soodsaid muutusi. USA-s on lobikulude avalikustamine tavapraktika, mida tuleb järgida - igas mõttes vajalik, et tagada äritegevuse ja poliitika läbipaistvus ning oleks teada, kes kelle huvide eest seisab ja mis see eestkoste maksab.
Tagatrepipoliitika Eesti moodi
Viimastel aastatel on Eesti õiguskaitseorganite prioriteediks olnud korruptsiooni väljajuurimine, mis on olnud ka edukas. Kuid nagu öeldud, on otsese kuritegevuse kõrval alati ka mitmeid muid vorme, milles ettevõtjad soovivad saavutada endale soodsat regulatsiooni või otsust.
On avaldatud imestust, et kui näiteks otse poliitikule antud raha kvalifitseerub altkäemaksuks, siis tehes annetuse erakonnale on tegemist „maailmavaate toetamise“ ja muude helgete nähtustega. Meenuvad ka endise õiguskantsleri Allar Jõksi poolt „Ühtse Eesti Suurkogul“ öeldud mõtlemapanevad sõnad, et viibides ühe erakonna esimehe sünnipäevapeol (ta ei ütle küll millise), imestab ta, et kuidas küll suur osa sellest peoseltskonnast veel vabaduses viibib.
Nii pole ka põhjust arvata, et Eestit ei puuduta lobi õiguspärasuse problemaatika, et justkui oleksime liiga väike, et siin põrkuksid tõelised majandushuvid - või vastupidi, et meil on kõik korras ja lobi ei toimugi. Et Eestis siiski lobi tema klassikalisel kujul toimub, näitavad kasvõi hiljutised meedialood.
Äri ja poliitika põimumine
Näiteks kirjutas Äripäev tuuleparkide ja koostootmisjaamade eelmise aasta majandustulemustest, mis näitavad, et tootjatele seadusega garanteeritud toetused võivad olla liiga suured. Suuremad toetused hääletas riigikogu seadusesse kiirkorras ja avalikku diskussiooni vältides. Seaduse menetlemisega samal ajal toetas Väo elektrijaama rajamisega seotud olnud ettevõtja rahaliselt kõiki suuremaid erakondi.
Tulemuseks oli see, et seadusesse kirjutati Väo jaama poolt soovitatud toetusmäärad („Fortum: toetuse suurus mõjutas investeeringut“, Äripäev 23. juuli). Kommentaaris loole arvas poliitik Heido Vitsur, et vastava seadusloome põhjuseks oli tõenäoliselt parteidele makstud raha („Vitsur: ilusate silmade ja jutu eest sellist seadust ei saa“, Äripäev 23. juuli).
26. jaanuaril 2009. aastal riigikogus esinedes teatas saadik Aivar Riisalu: "Mitte kellelegi ei ole saladuseks, et Eestimaal on välja kujunenud oma oligarhid. Eestis on kümmekond ärigruppi, kes eri erakondi toetades vaieldamatult mõjutavad poliitilisi otsuseid ja mõjutavad ka majandusotsuseid." Eesti Ekspress loeb Riisalu sõnade põhjal kokku kaheksa ärigrupeeringut, kes valitsevad Eestit („Kaheksa ärigrupeeringut, kes valitsevad Eestit“, Eesti Ekspress 19. veebruar 2009).
Näidete toomist võiks jätkata veel pikalt.
Lobile päitsed pähe
Uno Mereste majandusleksikon defineerib lobi järgmiselt – see on isikute rühm, kes kõigi vahenditega, vahel ka ebaeetilisi või seadusevastaseid meetmeid kasutades (altkäemaksud) püüab saavutada parlamendilt või valitsusasutustelt teatud huvirühmadele meelepäraseid poliitilisi otsuseid. Selleks, et vältida lobi muutumist ebaseaduslikuks või korruptiivseks, ongi tavapäraselt sätestatud regulatsioonid ja sanktsioonid rikkumiste ennetamiseks.
Üheks selliseks on ka eeltoodud näide USA-st huvide avalikustamise kohta. Teada on, et tihe majanduskonkurents sunnib ettevõtjaid otsima uusi võimalusi enda seisundi parandamiseks – siin tuleb küll eristada otsest kuritegevust (korruptsioon) kaudsematest mõjutamisvormidest; eristada kriminaliseeritud tegevust „hallist tsoonist“ (varjundirikkad üleminekud ometi võimalikud).
Kuid on kummastavam, et Eesti seadusandlus ei ole antud küsimusega tegelenud. Olemas on küll näiteks annetuste ülevaade, kui palju mõni ärimees eraisikuna on erakondadele raha andnud (äriühingute annetused on keelatud), samuti esitatakse kampaaniate kuluaruandeid, kuid lahti ei ole kirjutatud lobi mõistet ega regulatsiooni. Selleks võiks sisse seada nii lobistide registri, kui ka määratleda, millised tegevused lobi hulka loetakse – kus jookseb piir seadusliku mõjutamise (näiteks teavitamine õiguspärastest majandushuvidest) ja mittelubatud käitumise vahel ning sätestada ka sanktsioonid. On aeg täita lünk seadustes.
