Eero Laidre: Homotrumm aina lärmakam
Kevadel paistis see teravalt silma Vilniuses, kus leedu rahva valdava enamikuga ei arvestatud. Üldsuse vihatud homoparaad suruti läbi (politsei) jõuga. Selline praktika on iseloomulik diktatuuridele, mitte aga demokraatiale.
Pidev eemaldumine demokraatiast aga homoagitaatoreid ei eksita. Ühel häälekal osal homodest on tekkinud üha kasvav vajadus „abiellumise” järele. Ometi on korduvalt rõhutatud, et juriidilisest seisukohast selleks mingit vajadust pole. Seda tõestab ka asjaolu, et samal ajal on heteropaaride huvi oma kooselu seadustada pidevalt kahanenud.
Eriti näotu, et kogu see pealetükkiv homopromo on rajatud valelikele väidetele, sofistikale, demagoogiale jms. Küsitlustes on enamik vastanuist tauninud homoabielu, homoparaade jms. Aga üha monopoolsemalt seesugune kihutusöö meie teabekanalites võimutseb.
Ei pea sarnaselt mõtlema
Pole siin erand ka Delfi, kus homopropagandistlikule juhtkirjale (väljendab toimetuse vaateid) järgnes kohe samalaadne kirjutis ühelt toimetajalt. Sedapuhku viskus Delfis homode eest ambražuurile Rain Kooli (Delfi, 5. august).
Aga enne, kui homoabielude teemat üldse puudutada, tuleks tingimata koguda piisavalt usaldusväärset stardiinfot, et edasised otsused mingilgi määral praktilise elu vajadustele vastaksid. Tänini ei tea ükski homoabiellu igatseja, kui palju homopaare võiks püsisuhte vormistamisest huvituda, paljudele see oleks tegelikult otsarbekas.
Näiteks tunnistab keegi heterofoobist saunapidaja Silvar Laanemäe (Eesti Ekspress 24. juuli 2003) avameelselt: „Kuna geimaailmas on iha tähtsal kohal, siis pole suhted eriti püsivad.” Eesti tuntuim homo, Linnar Priimägi, aga väidab, et on vestelnud paljude homodega, aga pole kuulnud ühtki vettpidavat põhjendust, miks neil on vaja abielluda (Postimees 30. jaanuar 2006).
„Vettpidav” põhjus on väga lihtne: homoradikaalid vajavad juriidilist kinnitust oma soovile tõmmata võrdusmärk hetero- ja homoseksuaalsuse vahele. See aga oleks samm, mis viiks meid teele, mille kohta keegi praegu ei tea usutavalt väita, kuhu me välja jõuame.
Abielu või selle ohtlik paroodia?
On ilmne, et omasooliste teatraalne pulmafarss pigem kahjustab, kui kasvatab meie rahva elujõudu, pigem kahandab kui lisab meie väärikust ja kõlbelist kindlameelsust, moonutab eluslooduse eksistentsiaalset kodukorda, hägustab selle mõistmist ning raskendab järgimist. Seda eelkõige laste ja noorte hulgas.
Abiellumistungis vaevlevatele omasoohimuratele olgu veel teada, et Euroopa Inimõiguste Kohus tunnistas hiljuti homoabielude seadustamise iga riigi siseasjaks. Ka Euroopa Liidu infokeskus on selgelt rõhutanud, et EL-i juhtivad institutsioonid homoabielude küsimuses ühelegi liikmesriigile mingit survet ei avalda, sest see oleks vastuolus EL-i põhiõiguste sätetega.
Milleks siis selline tõmblemine? Kogu oma eksistentsi vältel on inimkond ilma homoabielude vormistamiseta ilusti hakkama saanud, mis või kes meid siis nüüd on tabanud? Otsekui oleks ühe tühise vähemuse jonn meile praegu kõige tähtsam.
Üldse oleks rahva elukvaliteedile ja ühiskonna harmoonilisele arengule kasulik, kui meie ajakirjandus selle suure homotrummi tagumisel rahuneks või peaks vähemalt pikema pausi. Ülimalt tõsised signaalid meie tuleviku kohta hiljuti avaldatud Eesti Inimarengu Aruandes ja Eesti Inimvara raportis lausa sunnivad meid praegu tegelema kõige muuga, kui mingi marginaalse vähemuse kapriisidega.
Tuleb hoopis hakata kõrvaldama homoseksuaalsust põhjustavaid ja soodustavaid tegureid ning protsesse. Homode kooselu seadustamise, homoparaadide ja homopropagandaga liigume lausa vastupidises suunas.
