Diskrimineerimine hariduse alusel ehk ühe tööintervjuu lugu
Olen 39-aastane, hea välimusega naine. 1998. aastal lõpetasin EELK Usuteaduse Instituudi viieaastase teoloogiakursuse ning 2010. aaastal lõpetasin samas koolis sotsiaalteaduste magistriõpingud.
Olen olnud 16 aastat abielus, meie peres kasvab 3 last. Oman varasemat töökogemust nii avalikust teenistusest kui erasektorist. Kuna meie lapsed sündisid kaheaastaste vahedega, olin pikalt lapsehoolduspuhkusel. Noorima lapse kolmeaastaseks saades (2008. aasta jaanuaris) esitasin tööandjale avalduse oma ametipostile naasmiseks. Eemaloldud aeg aga oli teinud oma töö ning mind ootas koondamisteade, kui mu lapsehoolduspuhkus lõppes. Sealtmaalt olen aktiivselt tööd otsinud.
Kahe viimase aasta jooksul olen käinud tosinal intervjuul, ning saadetud CV-de arvu ei suuda ma siinkohal enam meenutadagi. Küll aga jääb pikaks ajaks meelde intervjuu personaliotsingufirmas Tripod, kus käisin intervjuul seoses ühe kohaliku omavalitsuse poolt korraldatud konkursiga.
Olin juba jõudnud ära harjuda sellega, et minu teoloogiaalane haridus paneb värbajate kulmud kerkima, ning et sellega seoses tekib küsimusi. Tripodis kogetu oli aga uus tase. See näitas, millised võivad halvimal juhul olla eelarvamused peavoolust veidi erineva hariduse suhtes ning ka seda, kui ebaprofessionaalsed inimesed teinekord meie elu ja käekäigu üle otsustavad.
Kui enamik tööintervjuusid on alanud (ja lõppenud) avatud, sõbralikus, kuid samas rõhutatult neutraalses toonis, algas intervjuu Tripodis nii, et mulle isegi ei öeldud “tere” vastu, kui ruumi sisenedes sealolijat tervitasin. Nähvati ruumi teisest otsast “Istuge sinna!” ning viibati umbmääraselt eemal seisvale toolile.
Alates esimesest küsimusest oli selge, et intervjueerijal oli minu suhtes tugev eelarvamus. Kõik küsimused olid kahtlustavas toonis esitatud, ning minu vastuseid tõlgendati väga meelevaldselt, seda vaatamata minu protestile. Mulle tundus, nagu oleksin sattunud kriminaalpolitsei uurija kätte, kellel oli süüdimõistev otsus juba sahtlipõhja valmis kirjutatud.
Polnud märki elementaarsest viisakusestki, sest vahelesegamine ja minu antud vastuste kahtluse alla seadmine oli intervjuu tooniandev stiilielement, või tõenaoliselt lausa omaette eesmärk.
Tõeliseks pommiks kujunes aga meie “vestlus” minu hariduse teemal. Kui tuli juttu EELK Usuteaduse Instituudist, mis on Eesti vanim eraülikool (asutatud 1948), vaatas intervjueerija mind sellise pilguga, nagu ma oleks selle kooli ise välja mõelnud. Ka ei pidanud ta paljuks kommenteerida minu teoloogiaalast haridust öeldes, et “...oleks te ajakirjandust õppinud, oleks teile vähemalt Eesti keelt õpetatud”.
Minu protesti sellise suhtumise kohta ega lisaselgitusi ei vaevutud isegi lõpuni kuulama. Samuti urgitseti piinliku detailsuseni selle kallal, kui kaua täpselt ma ikka lapsepuhkusel viibisin ja kui “vähe” mul ikka tegelikult töökogemust on. Huvitav oli ka asjaolu, et minu isikuomaduste vastu ei tuntud vähimatki huvi. Ilmselt oli too inimene õndsas teadmatuses sellest, et tööandjad on juba ammu taibanud potentsiaalse töötaja isikuomaduste tähtsuse prevaleerimist oletatava kompetentsi ees.
Teiseks šokiks kujunes intervjueerija soovitus, mille kohaselt võiksin ka edaspidi kirikuga seotud organisatsioonide teenistusse jääda, kuna olin “ ju nii paljudes kirikuga seotud organisatsioonides töötanud”. Kuidas seda mõista? Et jäägu ma heaga “omasuguste” hulka?
Omaette nähtus oli ka intervjuu lõpp, kui lahkudes soovisin intervjueerijaga kättpidi hüvasti jätta. Pärast ilmselget või lausa demonstratiivset vastumeelsust mulle kätt anda, käitus too inimene nii, nagu ta oleks pidanud midagi ebameeldivat puutuma.
Lahkudes kirjeldatud intervjuult olin kui puuga pähe saanud. Tundsin end alandatuna. Mind intervjueerinud inimene ei paistnud teadvat, et teoloogiateaduskonnad on näiteks olemas ka Tartu, Helsingi, Uppsala, Cambridge'i, jpm ülikoolides, ning et teoloogia kui teadusharu on tsiviliseeritud maailmas vägagi respekteeritud.
Fakti, et minu poolt läbitud viieaastane EELK UI teoloogia kursus sisaldas intervjueerija viidatud eesti keelele lisaks ka vanu keeli, religiooni-, kunsti-, muusika-, filosoofia ajalugu, psühholoogiat, sotsioloogiat jpm aineid, lihtsalt eirati. Järjest rohkem hakkas tunduma, et kui minu haridusel on vähimgi viide religioonile, ei peeta seda muuks kui mingiks posimise kiirkursuseks.
Mulle tundus täiesti uskumatuna, et niisuguse teadmistepagasi ja suhtumisega inimesed valivad meie maksuraha haldavate omavalitsuste personali. Hakkasin mõistma, et olin sattunud diskrimineerimise ohvriks oma hariduse, arvatavate tõekspidamiste ja sotsiaalse staatuse tõttu.
Kirjeldatud intervjuule eelnenud intervjuusid meelde tuletades märkasin, et tegelikkuses suhtusid ka teised värbajad minu haridusse ja teenistuskäiku samamoodi, kuid olid oma käitumises lihtsalt märksa peenetundelisemad ja väljapeetumad.
Järeldused mida ma endale mõne järgneva päeva jooksul tegin olid järgmised:
*Värbajad peavad teoloogiat õppinud inimesi parimal juhul imelikeks, halvimal juhul usufanaatikuteks.
*Enamik personaliotsingufirmade töötajatest ei tea, et teoloogia on teadusharu ning arvab ilmselt, et teoloogiline haridus seisneb palvetama õppimises ja kaame näoga kirikujutu ajamises. Ükski värbaja, kellega siiani olen kokku puutunud, ei tundu aduvat, mida teoloogiline haridus endas tegelikult kätkeb, ega uskuvat, et sel pole usufanatismiga vähimatki pistmist.
*Ikka veel kehtib kirjutamata seadus, et laste omamine ja pikalt lapsepuhkusel viibimine on karistatav.
*Enamikke värbajaid ei näi huvitavat, KES sa oled. Huvitab ainult see, mis trikke sa oskad ja kuidas sa tõestad, et sa neid trikke ikka teha oskad.
Eriti suureks kontrastiks Tripodis toimunud intervjuule oli järgmine tööintervjuu, kuhu mind kutsuti. Erinevalt Tripodi kasutatud stressitekitavast intervjuutüübist püüti minu olemine võimalikult mugavaks teha, küsimused olid diskreetsed, minu selgitusi kuulati tähelepanelikult, ning välditi igasuguste hinnangute andmist minule kui isikule.
Märkimisväärne on seejuures asjaolu, et viimati mainitud intervjuul saadi minu kohta oluliselt rohkem infot, mis omakorda annab alust arvata, et valik langetatakse märksa adekvaatsematel alustel, kui Tripodis. Pean vajalikuks mainida, et see asjalikkusega silma paistnud personaliotsingufirma esindab siin Soome ettevõtluskultuuri. Kuna käesoleva kirjatüki eesmärk ei ole reklaami teha, jätan siinkohal antud firma nime enda teada.
Ma ei taha mõeldagi, kui palju tõeliselt häid inimesi on peavoolust erineva CV tõttu täna tööta või nende võimetele mittevastavatel positsioonidel. Eriti tigedaks ajab mind see, et niiviisi oleme me kõik kaotajad, kuna meie kui rahvuse üldine produktiivsus kannatab selle tulemusena.
Teeksin siinkohal üleskutse kõigile professionaalsetele personaliotsijatele kehtestada ühtne ja avalikult kättesaadav standard selle kohta, mismoodi inimest peab tööintervjuul kohtlema, ja millised on antud valdkonnaga seotud head tavad. Nii võiks vähemalt teoorias turg end ise reguleerida läbi selle, et firmad, mis standardist ja headest tavadest kinni ei pea, jäävad lihtsalt klientideta.
Olen teravalt teadlik sellest, et selle kirjatüki ilmumine meedias ilmselt kahandab minu võimalusi tööd leida veelgi, sest oletatavasti satun ma käesoleva tõttu personalifirmade musta nimekirja, kui selline peaks olemas olema. Arvan miskipärast, et see on olemas. Riskin siiski sellega, kuna ma ei salli ebaõiglust ega ka seda, et minu töölesaamise üle otsustavad selleks sobimatud inimesed. Väga tahaks teada, mida arvavad tööandjad personalivaliku teenusest minu kirjeldatu näitel.
Loodetavasti lükkab minu kirjutis liikvele mingigi sisulise debati värbajate ja personaliotsijate kutsestandardite ja -eetika kohta. Inimesed, sh ka teoloogilise haridusega inimesed väärivad lugupidavat kohtlemist.
