Kas võõrtööjõu pooldajate eeskuju on orjakaubandus?
Aga eks saab seegi manduskriis kunagi otsa ja siis seisame taas selle teemaga silmitsi.
Eesti firmad vajavad oskustöölisi, et olla rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised. Kuid võõramaalased ei ole pikaajaline lahendus. Kohalik vastav tööjõud oleks palju stabiilsem ja tuleks ka odavam. Kuid et oleks omamaist kvaliteetset tööjõudu, on kõige tähtsam koostada vastavate koolide õppekavad vastavalt turu nõudlustele.
Selleks peab olema parajalt teadmisi turu suundadest ja perspektiividest. Pole ju mõtet “toota” liiklusreguleerijaid, kui sama töö teevad ära valgusfoorid. Nii on ka kutseharidusega laiemalt. Kui meie kutseharidus käib mitu sammu uutest arengutest ja perspektiividest tagapool, siis pole ime, et meil napib kvalifitseeritud tööjõudu.
Väga positiivne on see, et meil veel on firmasid, kes panustavad omale vajalike õppeainete arengusse ja õpetamisse. Nii peavadki riik ja ettevõtjad käsikäes tööturgu efektiivselt suunama.
Võõrtööjõu sissetoomine on aga kergema tee valimine. Nende koolitamise mure jääb sel juhul küll teistele riikidele. Meie nopiksime vaid n-ö viljad. Aga meie inimesed jäävad sellest tööst ilma, ja rahagi viiakse välja. Ja seegi kehtib üksnes kvalifitseeritud tööjõu puhul. Lihttöös oleksid võõrad üksnes konkurendid.
Paraku on oskustööliste sissetoomisest tehtud märkamatult mingi “eesti rahva taastootmise” vahend. Kuidas seda peaks mõistma? Kui me vaatame Euroopas ringi, siis igal pool on sellistest võõrtöölistest-immigrantidest lisaks kasule ka väga palju muret tekkinud. Jah, nad tulevad ja pakuvad ärimeestele enda näol odavat tööjõudu, kuid lisaks sellele hakkab osa nendest elatuma sotsiaalabist ja kuritegusid korda saatma.
Esimene laine võõrtöölisi-immigrante töötab reeglina odavatel töökohtadel, kuid juba järgmised põlved saavad aru elukohamaa arengutasemest ja enda sotsiaalsest ebavõrdsusest ning ei taha enam “mustatöölised” olla, vaid elatuvad pigem sotsiaalabist ja/või kriminaalsest tegevusest. Seda kõike näitavad vastavad uuringud.
Väga vaevaliselt toimub ka nende integreerumine, või õigemine seda ei toimugi. Sageli asustavad võõrad omaette linnaosi ja nende kontakt põlisrahvaga on minimaalne. Kas see oleks mingilgi moel “eesti rahva taastootmisele” kasulik?
Meil on ju siin juba niigi 30 protsenti “muulasi”. Kui nende integreerumine pole aastakümnetega eriti ladusalt läinud, mis siis veel kaugemalt tulnud võõrastega saab? Ehk mäletatakse veel esimeste mustanahaliste “muusikutena” Eestisse saabunud Mike Emelayd ja Joel de Lunat. Muusika on ju kena asi, kuid mida selle varjus tegelikult tehti? Kaubeldi narkootikumidega! See võib olla juhus ja ei peaks selle järgi üldistusi tegema, kuid paratamatult teeb see kahtlustavaks.
Räägitakse, et kui ühiskond vananeb st töölisi jääb vähemaks, on ka riiki raskem ära majandada. Kuid kui rahvaarv väheneb, selle võrra väheneb ka toitmist-katmist vajavate suude arv. Selle võrra vähenevad ka kulutused. Riigi jätkusuutlikus ei tulene mitte niivõrd rahvaarvust, vaid riigipoolsest targast majandamisest. Võõraste sissetoomine toob ka uusi “toitmist ja katmist vajavaid suid” sisse.
Ja kust võetakse garantii, et sissetoodute iive on eestlaste omast niivõrd kõrgem, et nende lapsed katavad enda suguvõsa ja ka eestlaste vajadused? Või ehk muutuvad sissetoodud ise lisakoormaks eestlastele? Või on härrastel võõrtööliste sissetoomise propageerijatel näidata mõni toimiv eeskuju, kus nende mudel on vilja kandnud? Kunagi toodi Uude Maailma neegerorje, kas see on nende mudeli eeskuju?
Teame, et Eesti hakkab varem või hiljem odava tööjõu maa staatust minetama. Kui oma inimesi ei osata õigesti koolitada, siis tuleb muidugi võõrad sisse lasta, kuid see ei ole lahendus!
Lahendus on tark, kaasaegne ja ettevõtjatega koostöös koostatud kutseõpe, ja seda nii alg-, kesk-, kui ka kõrgkooli tasandil. Tuleb viia miinimumini inimeste väljalangemine (kutse)haridusest. Helgemad pead tuleks suunata õppima ameteid, mis on nende võimetele kohased ja tagavad kindlalt töökoha (vastavalt Eesti turule). Vaeseid, kuid andekaid lapsi peaks toetama riik, kuid tingimusel, et nad töötaksid enamuse ajast Eestis ja õpitud valdkonnas.
Kuid need, kelle võimed ei ole ehk sobivad laiapõhjalise hariduse omandamiseks, tuleks vabastada ülejõukäivatest nõudmistest ja koolitada teatud valdkonna spetsialistideks. Igaüks vastavalt nende võimetele. On rumal ja lausa kuritegelik jätta kas või üks oma inimene kodumaises majanduses kasutamata. Tähtis on väärtustada igat ametit. Samuti peaks täiendõpe ja ümberõpe käima jooksvalt ja vastavalt vajadusele. Mitte nii, et koolitame massiliselt keevitajaid, kuigi teame, et neile kõigile Eestis tööd ei leidu. Eestis tuleks inimesi koolitada ikka vastavalt Eesti võimalustele ja perspektiividele.
Eesti inimressurss on piiratud ja sellega tuleb oskuslikult ja õrnalt ümber käija. Ainult sel juhul me pääseme n-ö “odavast” võõrtööjõust ja immigrantidest.
Targem on enne kümme korda mõõta, kui üks kord lõigata. Aga veel suurem kunst on läbi ajada ilma igasuguse lõikamiseta.
