Pealesurutud sallivus vähemuste suhtes eirab demokraatlikke väärtusi
Kuna mingit vägivalda vähemuste suhtes kuskil näha pole, siis tekib paratamatult küsimus, miks sellist kampaaniat üldse vaja on? Igal inimesel on õigus oma arvamusele ning ilmselgelt on igalühel oma sümpaatiad ja antipaatiad. Mõne antipaatia tagamaad on aga üldinimlike normide taustal aastatuhandete käigus välja kujunenud.
Aegade jooksul on ühiskond välja sõelunud kõige efektiivsema toimimise mudeli. Sinna mudelisse kuulub ka terve pere, kus on isa, ema ja lapsed ning selline mudel tagab kogukonna jätkusuutlikkuse. Kunagi pole ajaloos lihtinimene (eliit võis endale küll palju rumalusi lubada) leidnud aega oma lihtlabaste lõbude järgi jooksmiseks. Kes seda on teinud, see on ka õigustatult pälvinud ühiskonna halvakspanu.
20. sajandil, mil inimesele on jäänud järjest rohkem vaba aega tegelemaks enda lõbude rahuldamisega, on traditsiooniline, aastatuhandete kogemusega loodud mudel vankuma löödud. Inimkond on suuresti asunud elama linnadesse ning sellega on kaasnenud ka anonüümsus. On kadunud endine külakogukondlik eluviis, kus kõik tundsid kõiki ja inimene surus puhtalt lähikonna halvakspanu kartuses oma amoraalsed fantaasiad maha. Seda võib nimetada ka kogukonna positiivseks mõjuks. Kogukonna liige tunneb vastutust oma tegude ees. Näiteks kui kogukonna liige ei pane supilusikat suhu, vaid püüab seda mõnda teise kehaavausse pista, siis tehakse talle ilusasti selgeks, mida ta valesti teeb ja kuidas asi tegelikult käima peab. Sarnaselt õpetab ka õpetaja koolis, et 1 + 1 = 2. Kui ta seda ei teeks ja jätaks meile vabaduse ise vastus mõelda, siis oleks meie tulevane elu väga keeruline. Seetõttu olemegi tänulikud oma õetajatele, et nad meid eluks õigesti ette valmistavad, õpetades eristama õiget valest.
Tänapäeval on inimesel käes suhteliselt suur anonüümsus ja ta ei tunneta enam vastutust kogukonna ees. Nüüd peab ta isennast A-ks ja O-ks. Kogu elu keerleb ümber tema tahtmiste ja soovide. Siit tuleb ka suur meelemürkide tarvitamine ja kõikvõimalike perverssuste praktiseerimine. Kergekäeliselt allutakse oma madalatele tungidele. Seda seda enam, et ühiskond seda tolereerib ning karistused, mis sellele järgnevad, on naeruväärselt väikesed või puuduvad sootuks.
Kui see püüdlik tolerants on paraku kunstlikult tekitatud ja otseses vastuolus inimkonna ajaloolise kujunemisega, on täiesti võimatu kiiresti ja vägisi inimkonnale peale suruda midagi, mis on vastuolus aastatuhandete kogemusega. See vähemus, kes on võimul, võib muidugi teha mida tahab, ka enamuse käitumist reguleerida, kuid mis demokraatiast me siis enam rääkida saame? Demokraatia on see, kui kõik inimesed on seaduste ees võrdsed. Inimene on inimene ja mingi seksuaalse sättumuse järgi inimesi veel omakorda lahterdada on juba inimväärikuse alandamine ja lausa perversne!
On täiesti arusaamatu, kuidas seksuaalvähemused end propageerivad ja soovivad, et ka teised näeksid nende identiteeti läbi nende seksuaalsättumuse. Kas seksuaalvähemused ise ei tunne ennnast alaväärsetena, kui nende identiteet baseerub avalikkuse silmis üksnes sellel, mida nad magamistoas teevad? Oleksin mina üks nendest, siis mind häiriks see väga. Ma ei saa ka aru neist seksuaalvähemustest, kes ise seda vähemuseks olemise kella löövad. Miks te seda teete? Kas peab kohe esimese asjana kõigile kuulutama, mida, kus ja kellega sa magamistos teed? Eriti, kui ühiskonna üldised väärtushinnangud on hoopis teistsugused. See on madal ja vastutustundetu käitumine. Nii kasvatatakse oma käitumisega ise seksuaalvähemustesse negatiivselt suhtuvate inimeste hulka.
Paljudele ei meeldi avalik seksuaalvähemuste propaganda ka sellepärast, et sellega mõjutatakse alles kasvueas olevaid noori. Alles kujunemisjärgus nooruk, kes ei oma maailmast veel adekvaatset ülevaadet, on kergesti mõjutatav igasuguste "poppide ja lahedate" ettevõtmiste poolt. Olgu selleks siis narkootikumid, kuritegevus või perverssused. Kõige hullem on see, kui massimeedia ja ka ühiskond selliseid tegevusi propageerib ja igati normaalseks peab. Täiskasvanud otsustagu ise, mida ja kuidas nad oma elus teevad, kuid lapsed jäägu sellisest ajupesust välja. Teada on ka see, et paljud homod on samal ajal ka pedofiilid. Seda ohtlikum selle "täiskasvanute lõbu" seadustamine, normaliseerimine ja propaganda on!
Seksuaal- ja usuvähemuste vastastest kuritegudest pole me midagi kuulnud. Seevastu tapeti hiljuti julmalt kaks vanainimest ühe rahvusvähemuse esindaja poolt. Seevastu tehakse miljoneid kroone maksev kampaania kunstlike, pseudoprobleemide vastu, et "kaitsta homosid, lesbisid ja moslemeid." Päevast-päeva võime lugeda moslemite ähvardustest ja terrorismist läänemaailma vastu. Kas mul ei ole õigus olla ettevaatlik selle usu suhtes? Kas ma peaksin silmad sulgema ja valvsuse kaotama?
Kui Eesti oleks demokraatlik riik, siis antaks sama palju sõna siinkohal ka teisele poolele ehk antud juhul enamusele. Miks me aga näeme, et propagandat tehakse enamasti seksuaal- ja rahvusvähemuste ning moslemite poolt samal ajal, kui vastaspoolele üldse sõna ei anta või kleebitakse neile hoopis külge skenofoobide, sallimatute, natside, äärmuslaste või fašistide silt? Miks ei tehta kampaaniat traditsioonilise peremudeli kaitseks? Miks ei hoiatata inimesi õigustatud islmi ohu eest?
Demokraatlik õigusriik küsib oluliste otsuste langetamisel ka kõrgema võimu kandja ehk rahva arvamust. Parlamenti valitud saadikud ei saa kuidagi esindada kogu rahvast, isegi mitte neid, kes teda on valinud. Seda enam, kui otsuseid tehakse küsimustes, mida valimistel ei puudutatud. Sel juhul peaks olema elementaarne küsida ka rahva arvamust. Enamuse tahe otsustagu reeglid. Kui vähemusele need reeglid ei meeldi, siis pole midagi teha. Demokraatia tagab vähemustele inimväärsed elutingimused. Kui vähemus kehtestab end enamuse arvamust eirates, ei ole tegu enam demokraatiaga, vaid vähemuse diktatuuriga!
Las eesti rahvas otsustab ise, kas ta toetab seda, et ta lapsed kasvavad üles ühiskonnas, kus homosuhete normaalsusest ja "lahedusest" räägitakse isegi lasteaias (nagu see on juba mitmel pool EL-is) või ta tahab, et tema laps saaks täiskasvanuks sirguda ühiskonnas, kus ei mõjutata tema lapse normaalset arengut. Täiskasvanud tegelegu oma lõbudega ise ning las täisealiseks sirgunu otsutab ise oma seksuaalse suundumuse.
