Vilja Kiisler: Ilves ja Savisaar, nagu kaks tilka vett
Kui Hannes Võrno pakkus Savisaarele võimalust kaamera ees kinnitada, et ta pole Venemaalt raha küsinud, vastas küsitu: „Keegi ei taha seda teada, keegi ei usu seda ja keegi ei võta seda juttu tõsiselt ka.“ Ta ei öelnud, et ei küsinud. Seda, et küsitud kolme miljoni asemel lubatud poolteist miljonitki saamata jäi, teame niigi – kapo tõkestas tehingu.
Nii on „tõekomisjoni“ padudemagoogilisse raportisse sumbunud agendiskandaal käändunud farsiks, millest kokkuvõttes lõikab eelkõige kasu Keskerakond ja Savisaar, kes valdab nn katkise plaadi tehnikat perfektselt: kui ühte asja pidevalt korrutada, jääb see kõlama ja meelde, olgu ta tõsi või mitte. Lasnamäe kirik on pidevalt pildil ja Savisaar omandamas märtri mainet.
Mingit uurimist ei algatatud, sest tehingut ei toimunud. Aga isegi kui oleks toimunud – Eesti seadused ei keela ju kampaaniaraha välismaalt saada. Riigikogu on teatavasti ebaseaduslikud annetused parteidele dekriminaliseerunud. Savisaare hukkamõistmine saab olla üksnes eetiline. Aga kas Savisaare valijale tundub Venemaalt rahaküsimine taunitav? Muidugi mitte.
Seetõttu pole presidendi, paremerakondade ja ajakirjanduse jutud Savisaare poliitpäikese loojaminekust, paanikast ja närvidekaotusest enamat kui soovmõtlemine, millel puudub reaalsuse kate. Pealegi on endine luureohvitser Rene Toomse näidanud, et julgeolekukomisjoni survel ajakirjanduse vahendusel avalikuks tehtud kapo raport Savisaare rahaküsimisloo asjus ei ole veenev.
Ennast eelkõige põhiseaduse kaitsjaks pidav president Ilves on lubanud, et ei tema ega ükski teine president saa eales valitsusse lubada Savisaart või Keskerakonda, kuni seda juhib Savisaar. On segane, missugusele põhiseaduse paragrahvile või muule seadusele see väide tugineb. Ilves näib unustavat, et juhul, kui Kesk võidaks valimised suurelt ja Ilves ei teegi Savisaarele valitsuse moodustamise ettepanekut, hakkab peale Savisaare teda Putiniga võrdlema ka muu maailm.
Kui Ilves oli 2004. aastal hiilgelhulga häältega europarlamenti valitud, uuris Õhtuleht, kas ta viibib Eestis nn missiooniga, töötades USA luure heaks. Praegune president vastas: „No mida ma veel oskaksin öelda? Kas iga inimene, kes on Eestis töötanud komparteis, oli ka KGB agent? /---/ Seda olen kuulnud inimestelt, keda ma väga tõsiselt ei võta. See on niivõrd jabur jutt, et kohe kuulutad end lolliks.“
CIA jälje juurde presidendivalimistel tuli hiljem tagasi Eesti Ekspress, kus selgesõnaline ja üheselt mõistetav eitus väidetavate sidemete kohta USA luurega taas tulemata jäi. Ilves ütles siis: “Kuid ma ei imesta, et mõned inimesed ikka käivad ringi ja ütlevad, et ma olen CIA agent. Come on! Just äsja jälle Õhtulehes seisis, kuidas Ilves peab seletama oma seoseid CIA-ga. Mul ei ole midagi seletada. See on pigem stampides mõtlemine.“
Ilves ei ole otsesõnu kinnitanud, et tal pole ja pole kunagi olnud sidemeid USA luurega. Ta on vaid Savisaare kombel väitnud, et see on loll jutt, mida niikuinii keegi ei usu.
Mis KGB agentidesse puutub, siis Riho Mesilasega töötas Ilves koos Vaba Euroopa päevil ning üks väidetavatest tegutseb praegugi Ilvese kantselei pressimehena. Veel enne Kalle Klandorfi raamatut visalt levinud jutud Toomas Sildami mineviku kohta presidenti ei häiri. Ta on kinnitanud, et usaldab Sildamit täielikult.
Sildam ise ei ole sarnaselt Ilvese ja Savisaarega kunagi väitnud, et jutud tema KGB-mineviku kohta on valed. „Minul ei ole Eesti riigi ega riigi vastavate asutuste ees midagi varjata,“ on ta vaid öelnud. Justkui kuuluks agendiminevik paratamatult ja orgaaniliselt vaba Eesti riigi juurde.
2006. aastal vihjati Õhtulehele, et Ilvese presidendikampaaniat toetati USA-st 20 miljoni krooniga. „Mul puuduvad selle kohta igasugused andmed,“ teatas tookord llvese nõunik Olari Koppel. Mingit skandaali ei sündinud ning ajakirjandus ei hakanud uurima, kas Ilves USA-st raha sai või ei saanud või kas ehk tuli „kolmandik sulas“.
On ka arusaadav, miks. Ajakirjandusel, vähemasti Eesti omal, lihtsalt puuduvad vahendid selliste asjade lõpuni uurimiseks ja tõendamiseks. Asi pole mitte ainult selles, et ei oleks USA/CIA allikaid, vaid puudub tõsiseltvõetav lekitamisest huvitatud osapool, nagu see Edgargate'i puhul oli selgelt olemas.
Aga nagu näha, ei piisa Savisaare pagendamiseks Salusaarele sellestki – kui seaduse hambad tema peale ei hakka, pole süüdistada kedagi muud kui seaduseandjat. Mis Ilvese minevikku puutub, siis selle kohta võime ehk kunagi Wikileaksist lugeda. Loodetavasti.
