Kalju Komissarov: Ei ütle ma teile, et noorus on hukas!
Noore lavastajana oli teil skandaale küllaga?
Siis oli mu põhimõte, et aus mees läheb sirge seljaga lõpuni välja. Päris ohutu see muidugi ei olnud, aga lollust trotsimata jätta ka ei saanud. Ja lollusest me tollal puudust ei tundnud. Näiteks kultuuriministeerium soovitas Lutsu „Kevades” võtta maha Teele lause „Vene keel on raske”…
Missugune on teie õpetamissüsteem?
Maailmas on kombeks, et teatrikoolis on igal kursusel oma juhendaja, kes võtab noored kooli vastu ja viib nad oma käe all kooli lõpuni välja. Kui Viljandisse tulin, siis oli see üks esimesi asju, mis ma ära muutsin, sest minu arvates ei ole õige, kui üliõpilased jagunevad minu, sinu ja tema omadeks. Milles õpetaja on tugev, seda õpetagu ta kõigile, mitte ainult oma rühma üliõpilastele.
Kui rahulikult järele mõelda, siis me ei õpeta ju üliõpilasi tänase teatri jaoks. Me õpetame noori, kes praegu alustavad, kuid kelle töömehepõli kestab 30–40 aastat. Mitmekülgsem ettevalmistus koolis peab aitama kaasa, et nad suudaksid seal kauges tulevikus vajaduse korral muutuda, eri eetikatest ennast läbi murda, rolli lahendamisel iseseisvaks jääda. Ei ole vaja kasvada, pott peas.
Kas lavastaja ei ütle, kuidas rolli lahendada?
See on suur õnn, kui satud võimeka lavastaja juurde. Veel suurem õnn on, kui sinu ja lavastaja vahel tekib loominguline side, mis kestab aastaid. Need on siiski erandlikud juhud. Tegelikult on näitleja õnnelik, kui ta võib pensionile minnes öelda, et sai elu jooksul mängida kahte või kolme oma unistuste rollidest.
Enamasti see nii ei lähe ja seepärast peab näitleja olema varakult valmis koostööks lavastajaga, kes ei suuda sõnastada lavastuse sõnumit ega oska pakkuda välja rollide põhijooni. Siis peab näitleja ise oma rolli loomise käigus lavastajale ettepanekuid tegema, lavastajast oma mõttekaaslase tegema.
Elu jooksul ainult kaks-kolm unistuste rolli…
Naisnäitlejatel vähemgi. Maailma dramaturgia on niimoodi üles ehitatud, et kuuel mehel on vaja oma unistuste rollis esinemiseks ühtainust naisnäitlejat. Repertuaaripoliitikas on palju meelelahutuslikku — ka see vähendab tõsiste rollide võimalusi. Kui klassikat lavastatakse, siis võib vedada. Aga nõutakse just nüüdisaegsete autorite loomingut. Ita Ever on öelnud, et tema parimad aastad möödusid Ardi Liivest ja Eino Alti mängides. Ei tohi unustada, kui ruttu ja julmalt inimene vananeb.
Mis on andekus?
Teatri alal on sellest palju juttu. Minu arvates pole andekus see, mis loodus on inimesele papa-mamma geenikombinatsioonina kaasa andnud: musikaalsus, hea mälu, atraktiivne välimus, hea koordinatsioon. Andekus on see, mis sa nende eeldustega saavutada suudad.
Andekus on uudishimu. Andekas inimene tahab teada, miks see nii on, mis on asja sees. Andekas oskab endale eesmärke püstitada ja suudab nende nimel pingutada, ennast piitsutada ja maha salata. Andekal on kriitikameelt. Kõik need asjad kokku on andekus. Panso ütles õigesti, et 90 protsenti andest moodustab töö. Ohkamine, et küll ta oli andekas, aga nüüd on paadialune, ei maksa mitte midagi. Kui ei suutnud oma eeldusi realiseerida, siis ei olnud andekas.
Kuidas on tänaste noortega?
Ei ütle ma teile, et noorus on hukas! Nad teavad lihtsalt teisi asju, näiteks hip-hop’i edetabeli 50 esimest numbrit, millest mina midagi ei tea. Aga vastuvõtukatsetel ei testigi me teadmisi, vaid hoopis ümberlülitumisvõimet, selle kiirust, intensiivsust, kuidas keegi suudab uutes olukordades uutmoodi ja loogiliselt käituda. Kunagi väideti, et intelligentsus on kohanemisvõime. Näitleja-lavastaja puhul kehtib see sada protsenti.
Kas noortel siis puudusi polegi?
Üks probleem neil siiski on — vähene lugemus. Õnnetus on ju selles, et inimene saab mõtelda ainult sellest, mida ta teab. Kui sa midagi ei tea, millest sa siis mõtled? Seejuures veel braveeritakse oma lollusega — ma olen puhas leht! Kuid olukord pole lootusetu. Ma näen, kui kiiresti hakatakse meie juures seda lünka täitma.
Noortel peab õnne ka olema.
Õnn päris otsas ei ole. Viimase lennu puhul olid mul kokkulepped teatritega, et minu lõpetajad saavad seal tööd, aga siis algas masu, kärpimine, koondamine. Kuid sellest hoolimata on selle lennu lõpetanud, kes on tahtnud, oma ala juures. Kõik mitte teatris, aga see polegi tänapäeval enam tähtis, sest eneseteostuseks on kümneid projekte, truppe, lavastusi. Põhimõtteliselt on oma projektidele võimalik ka raha saada. Minu arvates on näitleja võimalused praegu paremad kui Nõukogude Liidu ajal.
Kas nüüd on kõik parem, kui oli Nõukogude ajal?
Seda arvamust püütakse peale suruda küll! Kui keegi küsib „Kas me sellist Eestit tahtsimegi?”, püütakse küsijat näidata rumala inimesena. Niisugune suhtumine teeb mind kurjaks. Vabas ühiskonnas tuleks seda kogu aeg küsida. Poisid, millega me tegeleme? Kas me ajame õiget asja? Mul on õigus seda küsida. Igal kodanikul on õigus seda küsida.
Tüütama hakkab ka lõputu tarkade kivi otsimine. Enne oli kõiges süüdi sotsialism. Usuti, et kui sotsialismi ei oleks, saabuks paradiis maa peale. Nüüd arvatakse, et kõiges on süüdi kapitalism. Kui saaksime kapitalismist lahti, oleks kõik ideaalne. Millegipärast usutakse, et kuskil on midagi, mis lahendab ühe hoobiga kõik meie probleemid. Kui kapitalism selleks tarkade kiviks ei sobi, siis sobivad igat liiki kanalid, tšakrad, veesooned, tähtkujud jms.
Bürokraatiat on rohkem. Tuleme totalitaarsest ühiskonnast, kus üritati kõik ühe mütsi alla saada, ole sa tadžikk või lätlane. Aga eurobürokraatiaga võrreldes oli see lapselalin. Tonnide viisi täidame pabereid.
Üliõpilastega on aga tänapäeval nii, et mida rohkem neid on, seda parem — nii naljakas, kui see ka ei tundu.
Mis on teie maailmavaade?
Roheline, sotsiaaldemokraatlik. Tsentrist vasakul. Dialoogi poolt olen. Põhiküsimus on selles, milliseid väärtushinnanguid peab ühiskond vajalikuks võimendada.
Praegu on rõhud vales kohas. Ei ole meie tulevik tarbimises. Masust aitab tarbimine välja, aga mis edasi saab? Kui kõik inimesed hakkavad tarbima sama palju kui keskmine ameeriklane, siis on kööga.
