Juhi otsevalimine suurendab kohalikku demokraatiat
Selline linnapea peab saama ka teostada parteideülest valitsust. Selleks on kaks võimalust: juhi otsevalimine ja juhile õiguse andmine moodustada enda meeskond ehk andes juhile piisavalt vabad käed. Kisuks ju absurdiks, kui nn apoliitiline linnapea isikus suudetakse küll parteide poolt valimisteks kokku leppida, kuid hiljem volikogus hakkavad parteilised valikud ja sümpaatiad tähtsust omama ja tööd segama. Kõige lõpuks oleks eilne „apoliitik“ sunnitud homme mõne partei liikmeavalduse täitma. Kehtiv süsteem peab enne saama vastavad täiendused, et selline põhimõte üldse realiseeruks.
Kohaliku juhi otsevalimine
Esimene printsiip peaks olema selgus küsimuses, kes valib omavalitsusele juhi. Täna kehtiv seadus ütleb üheselt, et valib volikogu. Seega ei ole erakondade ja valimisliitude poolt pakutud nn linnapeakandidaadid midagi enamat kui peibutuspardid, kuna pädeva ning lõpliku otsuse teeb volikogu. Mõni kandidaat ei pruugi isegi volikogusse valituks osutuda, saati siis juhiks asuda.
Kui tahame, et linnapeakandidaadi nimetamine ja valimisteks esitamine omaks ka mingit sisulist mõju, peaks juhi valimine toimuma otsevalimise põhimõttel. Valijad omavalitsuses saavad anda hääle nii volinike- kui juhikandidaatidele ning enim hääli saanud isik osutubki valituks. Eesti rahvas on ajaloos korduvalt näidanud, et tahab konkreetset isikut valida. Eriti ilmekalt näitasid seda viimatised Euroopa parlamendi valimised, kus üksikkandidaate saatis tubli edu mitmete erakondlike nimekirjade ees. Samuti on näiteks toetus presidendi otsevalimisele Eestis jätkuvalt olemas.
Kohalikud kogukonnad tunnevad hästi kohalikke kandideerijaid: tavaliselt joonistub valimistel välja üks või mitu kandidaati, kes saavad teistest ebaproportsionaalselt rohkem hääli. Sellisel otsevalimisel on muidugi ka omad miinused: eelis võib olla suuremate rahaliste ressurssidega kandidaadil, tõenäoliselt siis suurparteide esitatud isikutel (eriti riikliku rahastuse olukorras). Samuti võib otsevalimine põhjustada just peibutuspartide esitamist: kandidaadiks esitatakse näiteks üleriigilises meedias või meelelahutuses tuntud isik, kellel aga konkreetse omavalitsuse suhtes ajalooline ja elukondlik side puudub (arvestades Eesti liberaalset sissekirjutuse süsteemi, on kuritarvitused kerged tulema).
Seega nõuaks juhi otsevalimise kehtestamine mõningate kehtivate reeglite muutmist, kuid samas loodaks ka tegelikud võimalused apoliitilise (st erakondadevälise või -ülese) juhi valimiseks. Otsevalimine annab tugeva mandaadi, loob selgust ja stabiilsust võimu teostamiseks, aitab pehmendada rivaliteete võimuorganites, vähendab võimalusi parteilisteks sobinguteks volikogus jm. Valimistulemus on ka valijale selgem — täna kehtiv süsteem ei garanteeri, et näiteks valimistel ülekaalukalt suurima tulemuse saanud isik üldse kuhugi midagi juhtima pääseks. Ta võidakse jätta opositsiooni piltlikult öeldes ilma edasikaebamise õiguseta.
Otse valitud juhti ei saa nii lihtsalt ignoreerida. Ühtlasi oleks kogukonnale selge, kes omavalitsust juhib ja esindab ning ka vastutust kannab. Juhi otsevalimine aitaks loodetavasti tõsta ka valimisaktiivsust. Põhimõtteliselt ei pea Eesti siin jalgratast leiutama — selline mudel on kasutusel paljudes Euroopa riikides, näiteks alates 1990. aastatest ka kõigis Saksamaa liidumaades (tuntud kui kohalik presidentaalsüsteem).
Juhil peab olema võimu
Teine põhimõte on kindlasti otse valitud ja eeldatavalt apoliitilise linnapea võimupädevuse kindlustamine. Näiteks Itaalias, kus ka juhi otsevalimist rakendatakse, on kohalik valitsemine rajatud tugeva juhi põhimõttele: otse valitud linnapea saab oma võimu teostamiseks ka enamuseks piisava hulga kohti volikogus. Apoliitilisel linnapeal pole mingit mõtet, kui kogu olemasolev süsteem tema ümber jääb endiseks.
Tänases kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses on juhtiv roll volikogul, viimase ainupädevuses on terve rida küsimusi alates eelarvestamisest ja lõpetades kohaliku sümboolika kehtestamisega. Aga ka linna- või vallavalitsuse aparaadi moodustamine, selle suuruse ja palgakorralduse aluste määramine jne. Lühidalt: omavalitsusjuhi tegevus (ja pahatihti ka tegevusetus) ripub suuresti ära volikogu tahteavaldustest. Linnapea on eelkõige täitevorgan, otsuste ellurakendaja.
Uuringud on näidanud, et Eesti omavalitsusjuhid on Euroopa mastaabis ühed enim parteistunud ametiisikud. See on ka loogiline: olukorras, kus volikogu ennast suunavad üks või mitu parteid, on linnajuhi rippumatus illusoorne. Tal ei jätku lihtsalt jõudu ja võimalusi asuda volikoguga opositsiooni, eriti olukorras, kus volikogu enamusele sobimatu juhi võib sõltumata põhjusest tagasi kutsuda.
Võimu suurendamise ja tasakaalustamise aspektiga on tegelenud Inglismaa omavalitsusreform autorid: otse valitud juht on varustatud võimalusega moodustada oma meeskond ning suhetes volikoguga on suurendatud ka tema võimupädevust. Kuid kuidas tagada, et otse valitud ja tugeva mandaadiga juht ei asu võimu koondama?
Kindlasti säiliks volikogul juhi tagasikutsumise võimalus, kuid see võiks olla kombineeritud kas elanikelt kogutud vastuallkirjadega või kohaliku tagasikutsuva rahvaalgatusega; elanikud saaksid seeläbi olla aktiivselt kaasatud võimu muutmise protsessi. Kohaliku juhi võimupädevus on paljus ka üldine küsimus Eesti poliitilisest kultuurist — võimalik, et see mudel ei olegi mitmetes meie omavalitsustes rakendatav. Samas võiks seadus lubada mitut erinevat, nii praegust kui otse valitud juhi mudelit. Kogukond saaks siis läbi rahvahääletuse otsustada, millist nendest ta kasutada soovib.
