Kalev Rattus, ise hakkate maksma meelerahu rikkumise eest!
Lugesin Kalev Rattuse artiklit (Delfi 15.2.) ja viimaks sai täis liigaksuvõtmiste, jultumuste ja oma ebaeetilisuse õigustustega täidetud karikas.
Kohe alguses tuleb tõdeda, et arukas maailmas ei tohi ega soovi mitte keegi kellegi teise kulul liugu lasta, kuid igat hingetõmmet ei saa millegi maisega võrrelda ega tasuvusprintsiibil käsitleda. Kui äratuskellas hakkaks iga hammasratas või trepil iga aste enda ainulaadse olemasolu eest rojalteid küsima, siis poleks vaja kaua oodata, et kogu sidusussüsteem oma võimatusse hääbuks.
Igal sõnal, teol ja mõttel on mingi algus ja hetk, mil olematusest saab tunnetuslikkus, kuid just selleks ongi olemas väljenduslikkus, et oma tundeid esitada. Siiras emaarmastus on üks näide tahtest anda endast parim kellegi teise nimel. Arvatavasti suudaks ka härra Rattus mingil äratundmishetkel siiski mõista, kui naeruväärt oleks beebilt tasu küsimine vahetatud mähkmete või lihtsalt talle lauldud unelaulu eest.
Rojaltite tagamaad asetsevad hoopis kaugemal.
Kuna olid ajad, mil näiteks muusik või näitleja teenis endale leiba avalike esitustega, mis tõid loomuliku tunnustuse ja kuulsuse parimatele esinejatele. Nende tulekut oodati, neile tasuti kiituste ja andidega. Loomulik suhtumine oli tänulikkus.
Kuid tagarivis seisid mustade päikeseprillidega need, kes nägid, kuidas suur osa tasust ”hukka valub”. Tekkisid vahendajad, kes asusid esinejate oskustest kaanilikult ka ise toituma. Esinejale lubati suuremaid tasusid ning samas kasutati oma oskusi, et esinejast teha toode, mida võimalikult suure hinna eest müüa.
Enam ei saanud esineja mis tahes külapeol laulukest laulda, vaid selleks küsiti esmalt vahendajalt luba ning maksti kümme kuldraha vahendajale, kes pani pool enda taskusse ja korraldas teise poolega esitust. Vahendusest sai äri ja tänaseks on see äri üks tasuvamaid ”tuule müümise” viise.
Loomulikult muutuvad ajad ja arenev tehnoloogia sunnib vahendajaid uut leidlikkust rakendama, sest multimeedia teostuslikkus on juba ammu väljunud vahetu kordkasutuse printsiibist.
Esmalt vahendasid päikseprillimehed salvestusi, mille puhul artist ise sai näiteks CD-plaadi hinnast tihti alla seitsme protsendi tuludest. Seejärel suruti läbi andmekandjate maks juba ainuüksi nende olemasolu eest. On loogiline, et peatselt paigaldatakse juba vastsündinu meeleorganitesse rojalteid arvestav keskseade, mis iga aistingu eest Kalev Rattuse vahendusel kasu tooks.
Togem näide. Vanadekodu palus füsioteraapiat õppival noorel teha vanuritele mingi võimlemiskava. Noor tudeng mõtles välja liikumised, harjutused ja pani taustaks enda ostetud plaadimuusika mängima. Kõigile meeldis ja vanurid said oodatud liikumist. Peale esitust tuli noore tudengi juurde ühe vanuri keskealine tütar, kes samuti tänas esituse eest, kuid esitles ennast ja palus tudengineiul näidata luba plaadimuusika kasutamise kohta.
”Kuidas palun?”, küsis nooruke tütarlaps. ”Ma ei saa ju selle, oma ajast tehtud kava eest mingit tasu, vastupidi?”
”Mul on kahju, kuid reegel on reegel ja plaadimuusika eest peab maksma”, oli autoriõiguslane kindel.
Asi lõppes sellega, et vanadekodu tasus paar eurot mingi blanketi alusel, kuid päris kindlasti sai normaalne inimmõistus absurdse pangetäie ahnusesolki kaela. Jutt on tõsi ja räägitud füsioteraapia õppijatele õpetusliku loona, et nad mitte mingil juhul ei hakkaks kellegi palvel midagi organiseerima, vaid pöörduks aina alati esmalt vahendaja poole.
Rojaltite vajalikkust ei tasu püüda selgitada näiteks muusikute toimetulekuga. Tundmatud muusikud ei ela ka vahendustasudest hoolimata ära ja tuntud lausa kümblevad rahas. Nagu ka nende ande vahendajad.
Moralistide Vennaskond esitabki vastuprogrammi absurdsuseni läinud autoriõiguste kaitsele.
Moralistide Vennaskond ütleb, et iga inimene on iseenda jaoks autor ja väärib autorikaitset. Seega - kui raadiost või lavalt või televiisorist tuleb sellist pseudokunsti, mis on kuulajale-vaatajale vastumeelne, siis peab seda vahendav Autorite Ühing maksma kompensatsiooni meelerahu puutumatuse rikkumise eest.
Härra Kalev Rattus, pole välistatud, et Teie poolt arendatud idee saab moraalses aspektis uue väljundi ning tekib Puutumatuse Kaitse Ühing, kus iga sundusliku laksu, paugu ja heli eest hakkate ka Teie arveid saama. Väikesi arveid, kuid miljonitelt inimestelt.
Ahnus ja ahnitsemine ei lõpe iseenesest mitte kunagi, vaid ahnitsemine tuleb korraldusega lõpetada. Muusik, näitleja või muu artist saab oma tasu tehtud töö eest. Selle töö lõpmatu vahendamine tähendaks seda, et torumees saaks lõputut raha torust läbijooksva vee eest, kuni vaid vesi voolab ja toru vastu peab.
Rahunege härra Rattus, rahunege. Kui te aga ei soovi oma vahendushimu taltsutada, siis olge valmis meelerahu puutumatuse autorikaitse maksudeks.
Autor kuulub Moralistide Vennaskonda.
