Ajaloolane: esimesed ümberasujad viis Eestist propaganda, teised sõjahirm

Eesti ajaloomuuseumi teaduri Olev Liiviku sõnul lahkus Eestist esimese Saksamaale ümberasumise lainega 1939. aasta oktoobrist kuni 1940. aasta maini umbes 13 500 ja teisega — jaanuarist kuni märtsini 1941 — umbes 7000 inimest.

Lahkujad olid valdavalt sakslased ning nende mittesakslastest perekonnaliikmed. 1934. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis 16 346 sakslast, rääkis Liivik täna Tallinnas toimunud ümberasumise teemalisel rahvusvahelisel ajalookonverentsil „Umsiedlung 1939–1941 ja selle järelmid Ida-Euroopale 21. sajandil“.

Mõlemad ümberasumised toimusid riikidevaheliste lepingute alusel — siit järeldub, et Saksamaale väljarännanud olid vormiliselt lepingulised ümberasujad, saksa keeles Vertragsumsiedler, ent pigem on ümberasumisi samastatud põgenemise, Saksamaa-poolse päästmisena või evakueerimisena, tõdes Liivik Raepressi teatel.

Liivik nentis, et põhimõtteliselt oli ümberasumine otsustatud juba enne riikidevaheliste ümberasumise kokkulepete sõlmimist. „Ümberasumised olid vabatahtlikud, kedagi ei sunnitud lahkuma ega jääma,“ rõhutas Liivik. „Ümberasumise propagandat pean ma isiklikult paljude baltisakslaste lahkumise tähtsamaiks motiiviks. Järelümberasumise juures prevaleerib aga selgelt pääsemise motiiv.“

1939.−1940. aasta ümberasumise ajal oli Eesti vabariik veel suverääne riik, kes leppis Saksamaaga kokku oma kodanike opteerumise tingimused ning varanduslikud küsimused. 1939. −1940. aasta ümberasumist vaatavad eestlased sageli sakslaste vabatahtliku väljarändamisena Eesti vabariigist, sakslased aga on otsinud lahkumisele erinevaid seletusi. „Millised ümberasujate motiivid ka polnuks, oli paljudele kodumaalt lahkumine raske,“ tõdes Liivik. „Järelümberasujate lahkumise motiive seevastu seletatakse üksmeelselt Nõukogude repressioonide eest põgenemisena.“

Saksasõbralikud eestlased võeti vastu

Liivik rõhutas, et Saksamaa suhtumine ümberasujatesse ja järelümberasujatesse oli täiesti erinev ning võrreldavad ei olnud ka baltisakslastele pakutud garantiid. 1939. aastal lubati ümberasujatele Eestisse mahajäänud varanduste eest heldet kompensatsiooni.

Kui 1939. −1940. aasta väljarändajad olid valdavalt sakslased, siis 1941. aastal umbes 7000 ümberasunust hinnanguliselt kuni 4000 olid mittesakslased, nende seas nii eestlasi kui ka isegi venelasi. Liivik tõdes, et järelümberasumisel oli Saksamaa mittesakslaste suhtes vastutulelik ning koguni kostis mõnede saksasõbralike ja sidemetega eestlaste eest, keda NSV Liit muidu sakslastena ei oleks aktsepteerinud.