Liisi Ojamaa: Armastuskiri Eesti Vabariigile
Ja alati, kui mul on mingi probleem, Sa pakud raha. Sa vähemalt lubad raha. Kas Sa oled kusagilt silmapiirilt leidnud pudrumäed ja piimajõed, milleni me kohe jõuame?
Nüüd, valimiste eel, Sa pakud jälle rohkem lastetoetusi, emapensioni, tasuta kõrgharidust… vaata, kulla Vabariik, nii see asi ei käi. Tead ikka, mis saab lastest, kellele vanemad turvatunde asemel annavad raha? Tead ikka, kuidas tunnevad end naised, kes müüvad oma armastust raha eest?
Sul on suur mure, miks me rohkem lapsi ei saa. Aga raha eest lapsi ei osta, paraku. Ära anna mulle raha iga sünnitatud ühiku eest, palun! Ma oskan ise ka raha teenida, kujutad ette, ja koguni arvestada, kui palju tuleb kõrvale panna, et päris põnni kõrvalt täiskohaga töötama ei peaks. Ma siiralt püüan olla nii hea lapsevanem, kui vähegi suudan. Aga on asju, mida ma ei oska või ei jaksa.
Ma ei oska õpetada gümnaasiumi tasemel matemaatikat, füüsikat ja keemiat. Ma ei oska opereerida pimesoolt ega ravida ränka peapõrutust. Ma ei oska kustutada tulekahju ega jaksa kinni pidada seda pätti, kes äsja mu lapse koduvõtmed varastas.
Mitte keegi meist ei oska/jaksa korraga kõiki neid asju.
Eesti Vabariik, kas oleks kuidagi võimalik, et Sa jätad rahaasjad minu mureks ja tegeled sellega, et kõik meie lapsed saaksid haritud, ravitud, päästetud ja kaitstud? Ära muretse, mul jätkub neile taskurahaks küll, kui ma ei pea maksma selle eest, et nad õigel ajal eriarsti vastuvõtule saaksid.
Ja mõtle, eriti tore oleks, kui Sa tagaksid neile ka võimaluse tegeleda mõne harrastusega. Nad kasvaksid hoopis võimekamateks inimesteks. Mõni ehk tooks meile järgmise olümpiavõidu (või vähemalt arendaks rahvatervist), mõni teine ehk esineks Eurovisioonil edukalt (või vähemalt juhendaks kooli koori aastal 2030), mõni kolmas saaks Veneetsia biennaalil kiita (või vähemalt maaliks sõprade seintele pilte), mõni neljas pööraks pea peale Einsteini teooriad (või vähemalt veedaks huvitava elu koos briti teadlastega, keda meie teadusuudised alatasa refereerivad). Neil oleks nii palju võimalusi. Ja isegi kui hobist ei saa elukutset, annab see siiski inimese elule veel ühe mõõtme. Kas siis oleks palju paluda, et Sina, riik, toetaks igasugust hobiharidust ja –tegevust?
Kallis Eesti Vabariik, kui Sa tahad, et ma sünnitaksin Sulle lapsi (mida ma nooruse lollusest olen juba paar korda teinud), ole ometi mõistev ja taga neile arenguks vajalikud võimalused. Sünnitamise eest raha pumbates saavutad Sa ainult suhteliselt sigimisvõimelise biomassi, mitte mõistlikud maksumaksjad. Mismoodi isaisade kombel poe taga Bocki joov või emaemade kombel nurgavoodist nurgavoodisse elav inimene mind pensionärina ülal peab? Nad vajavad ju ise pidevat abi, sest neid ei ole ergutatud oma võimeid kasutama ja nende tervisele ei ole tähelepanu pööratud!
Tasuta kõrghariduse jaoks on natuke liiga hilja, kui põhiharidus on puudulik, algharidus hädapärane ja huviharidus välja surnud. Alustame ikka õigest otsast, armas riik. Ma mõtlen siinkohal seda, et sõltumata minu elukohast saaksid mu lapsed haridust õpetajatelt, kes teevad oma tööd armastuse ja innuga, pälvides selle eest ka väärilist tasu. Ka Sulle, kulla Vabariik, oleks pikemas perspektiivis rohkem kasu paremini koolitatud kõrgemapalgalistest maksumaksjatest, olgu nad siis professorid või oskustöölised.
Ja see emapensioni asi lausa solvab mind. Kui mu lapsed kasvavad tublideks inimesteks, siis on mu vanaduspõlv niikuinii viljatu naabrimemme omast ilusam. Kui nad aga iseendagagi hakkama ei saa või minust võimalikult kaugele põgenevad, siis mille eest mind premeerida? Aga miks minu abikaasa, kes samuti nõu ja jõuga aitas lastest inimesi kasvatada, ei saa samaväärset tunnustust? Kas riik üritab mulle sisendada, et laste kasvatamine ongi ainult naiste asi?
Laste kasvatamine on kogu ühiskonna mure, minu meelest. Ja me ei saa edukalt edasi tegutseda põhimõttel: “igaüks õpetagu ja ravigu ise oma lapsi”.
See ei ole rahaahnus. Ära tõsta minu palka, aga tõsta, palun, lasteaiakasvataja ja õpetaja palka. Ma ei taha uut autot, aga ma tahan, et tuletõrjel ja kiirabil oleks uued autod. Ma ei taha endale tulirelva koju, aga ma tahan, et riiklikul kaitsestruktuuril oleks piisavalt võimekust ja söakust seista minu ja mu laste eest. Siis julgen ma neid juurde sünnitada.
Tead, armas Eesti Vabariik, ma ikka veel armastan Sind. Kõige nimel, mis on olnud, kõige lootuses, mis tuleb. Aga, palun, teeme nüüd nii, et Sa minu rahaga meelitamise asemel tagad mulle tarvilikud teenused.
