19aastane valija: tundsin end esmakordsel täisväärtusliku kodanikuna

Pühapäeval, 6. märtsil seisis minu ees kodanikukohustus, mille täitmise võimalust olin pikisilmi oodanud. Olles 19-aastane, oli mul esimest korda elus võimalik osaleda riigikogu valimistel. Esimese korra puhul tahtsin ise valimisjaoskonda kohale minna nagu mitmedki mu eakaaslased.

Pärast õhtusööki süüvisin veel korra internetti, et vaadata üle oma piirkonna kandidaatide nimekiri. Kas mina olengi veel viimasel hetkel kergesti manipuleeritav valija?  

Vastus on ei. Juba üle kuu aja olin ma tutvunud debattide, valimisplatvormidega, erakondade kandidaatidega, nende poliitilise ja avaliku elu taustaga, et teha tark valik. Ikka selleks, et tagada, et too "minu hääl", millel (nagu igal teiselgi häälel) jõud on, läheks õigesse kohta. Ent taustauuring ei olnud mind lähemale viinud vastusteni.

Võiks isegi öelda, et mu poliitiliste kaalutluste skaala läks isegi laiahaardelisemaks. Lisaks taustauuringule kasutasin ka erinevate veebilehekülgede valimiskompasse ja küsimustikke, ent nagu kindlasti mõned teisedki, kes antud interaktiivseid küsimustikke täitsid, oli nende vastus absurdne ja iga erineva versiooni puhul ka erinev.   
      
Niisiis virvendas mu ees ekraan masendava nimekirjaga. Kuulun elukoha järgi esimesse valimisringkonda (Haabersti, Kristiine, Põhja-Tallinn), mis vähemalt selle aasta esi- ja nii-öleda varukandidaatide põhjal jättis mulje "ülejääkide" ringkonnast. Kõik, kes kibekangel moel tahtsid kandideerida, aga mujale ei kõlvanud, oleks nagu sinna kokku kuhjatud.

Ma ei taha halvustada kandidaate kui inimesi, ent poliitikutena puudusid seal positiivses plaanis teada ja tuntud nimed. Loomulikult tuleks tänu suletud nimekirjadele valida eelkõige parteid ja seejärel alles inimest. Ent kui sinu jaoks aktsepteeritavate parteide kandidaatide seast ei taha sa ühegi jõudmist riigikokku, mida siis teha?  
        
Lõpuks jõudsin siiski mind enam-vähem rahuldava valikuni. Oli juba õhtu, kell hakkas lähenema seitsmele. Valimisjaoskond oli paariminutilise jalutuskäigu kaugusel. Kätt ukselingile pannes läbis mind kerge ärevusvärin. Vajutasin lingi alla ja astusin sisse.    

Ruum oli väike ja täidetud sagimisest. Kes just tuli või seadis ennast minekule, kes parajasti andis oma häält, kes teostas järelvalvet. Lähenesin valimiskomisjoni esindajate lauale ja jäin oma tähestiku lõigu juurde seisma. Umbes 25-aastane mees, kelle tähelepanu ma ootasin, sõna otseses mõttes tuuseldas oma kodanike nimekirjaga. Viisaka, (et mitte öelda liigagi viisaka) inimesena ei tahtnud ma teda kohe segada. Seepeale pöördus minu poole järgmist tähestiku juppi haldav neiu, kontrollis, et ma oma perekonnanimega tema nimekirja alla ei kuulu ja asus oma kolleegi tähelepanu võitma. Algul mesimagusa häälega, seejärel juba nõudvalt teda kõnetades: “Sergei!“

Sellest piisas: sain anda oma elu esimese tagurpidi allkirja ja hoida käes oma elu esimest valimissedelit. Kabiinis kulus mul vist umbes 15 sekundit, lasin oma sedelile templi panna ja kobistasin ta kuidagimoodi kasti. Seejärel tabas mind energiahoog: tuiskasin mööda tänavat kodu poole, peatudes vaid selleks, et seletada ühele kaaskodanikule, kuidas valimisjaoskonnani jõuda.

Öelge mida tahate, ent taoline lihtne ja samas üldises plaanis vägagi mõjukas tegevus jättis minusse sügava mulje. Järsku tundsin ennast esmakordselt elus täisväärtusliku kodanikuna, mis on ühiskonnas, kus tõmmatakse väga range eelarvamuslik piir noorte ja täiskasvanute vahel, paljutähenduslik. Nagu paljudki valijad sama päeva hilisõhtul kogeda said, ei ole nende häälel siiski jõudu. Minu, sinu, meie lähedaste sõprade hääled ei ole olulised ega riiki mõjutavad. Aga hääl on eestlastel ühendatuna – meil on rahva hääl!