Mida tegi riik maksudega majanduskriisi tipus ja nüüd?

Maksumääradel ja maksusüsteemidel on kahtlemata mõju majanduse käekäigule. Mõju võib jagada lühiajaliseks ning pikaajaliseks. Kui majandus on kriisis, siis peaks maksusüsteemi disainimisel pöörama rohkem tähelepanu lühiajalisele või siis kiirele mõjule. Milline võiks olla riigi maksukäitumine lühiajalises perspektiivis, kui riik on majanduskriisis?

Majanduskriisi saabumisel peaks olema valitsuse vastus kriisile maksukärped. Ikka selleks, et erasektorile jääks rohkem raha kätte ning et nad säilitaksid oma ostuvõime ja nõudlus püsiks. Kohe tekib aga küsimus, millised maksukärp edoleks kõige efektiivsemad?

Tarbimise ülal hoidmiseks annab kõige parema tulemuse madala sissetulekuga inimeste tulumaksumäära alandamine. Sellel rühmal on väga madal säästmise tase ning kogu kätte jäänud lisaraha paigutatakse tarbimisse, mis elavdab majandust.

Kindlasti elavdab tarbimist ka käibemaksu alandamine ja seda eriti siis, kui teatatakse, et tegemist on ajutise alandamisega. Selline otsus sunnib tarbijaid oma otsused tegema just alandatud käibemaksu tingimustes.

Kriisi järgselt

Kriisi järgselt on valitsuse probleem selles, kuidas taastada riigi tulubaas selliselt, et see ei kahjustaks majanduskasvu, sest kriisiaegsed maksualandused on ilmselt suurendanud riigivõlga ning eelarve tuleb viia taas tasakaalu või isegi ülejääki. Seega on kriisijärgselt loogiline pöörata pilgud kinnisvara ja tarbimise suuremale maksustamisele.

Kinnisvaramaksu puhul tuleks aga jälgida, et see oleks rohkem progressiivsema iseloomuga, mis tähendab teatud maksusoodustust minimaalselt eluasemelt ning kõrgemat määra enamalt ja kallimalt kinnisvaralt.

Tulude suurendamise seisukohalt on mõistlik tõsta käibemaksu ja aktsiise. Samas tuleb jälgida, et ei kannataks madala ostujõuga isikute ostujõud esmatarbekaupade osas.See eeldab käibemaksuerisuste tolereerimist ja madalamat käibemaksu toidukaupadele.

Eesti kogemus

Eesti valitsus oli muidugi keerukamas olukorras ja rääkida tuleks enamastki, kui pelgalt majanduskriisiga võitlemisest. Nimelt avanes võimalus liituda euroalaga, mis seadis olulised piirangud riigieelarve defitsiidile. Samuti oli buumiaastatel juba oluliselt alandatud tulumaksumäära ning meil kehtib proportsionaalne tulumaks. Kõik see vähendas oluliselt valitsuse valikuvõimalusi.

Meie valitsus otsustas tõsta käibemaksu ning töötuskindlustusmakseid ja ka aktsiise. Nagu nähtub eelkirjeldatust, olid need meetmed küll küllaldased eurokriteeriumide täitmiseks, kuid võimendasid majanduslangust. Siiski oleks tulnud vältida käibemaksu tõusu. Selle oleks pidanud asendama kõrgema tulumaksuastme kehtestamise ja tulumaksu üldise määra tõusu ning autode registreerimismaksuga.

Täna pole me veel kriisist väljunud, mistõttu nii kaua, kuni meie majanduskasv on allpool potentsiaalset taset võiks riigi kulutusi finantseerida defitsiidi arvelt ning alandada käibemaksu (sest oleme veel kriisis) ja seda näiteks toidukaupadelt. Kui majanduskasv ja siseturg on taastunud, siis tuleks vajadusel riigieelarve tasakaalustamiseks mõelda kinnisvaramaksu sisseviimisele, automaksule.