Heikki Sal-Saller: Elektriautode laadimisjaam Mäosse?

“Ta ei tee müra ega mürgita õhku töötanud gaasidega. Tema rasked akud mahuvad põranda alla ja seetõttu pole vaja eraldi kohta sõiduki eesosas. Järelikult võib elektromobiili teha lühikesena ja hea pööratavusega, see aga on linnatänavate kitsuse juures väga tähtis.”

Nii kirjutas oma 1954. aasta raamatus „Jutustus autost“ Juri Dolmatovski. Sellest ajast on hulk vette merre voolanud ja elektromobiil hakkab Maarjamaale jõudma.

See on viimase aja kuum autoteema: 500 esimest elektrisõidukit on tulemas, nende laadimiseks ehitatakse taristu ja meie riigile pannakse elektriautonduse arendamise eest kaela loorberipärg.

E-autoriik oleks igatahes vääriline järg paljuräägitud IT-riigile. Tõsi, elektriautod saabuvad esialgu siia mitte autopoodi müügile, vaid Mitsubishiga tehtava saastekvooditehingu tulemusena. Nende tulevased kasutajad, sotsiaaltöötajad, saavad endale elektriautod nii-öelda sunniviisiliselt.

Spartalik ja pisike munakujuline Mitusbishi i-MiEV on loodud linnas liikumiseks. Väike auto kulutab vähe energiat, linnas on vahemaad ning läbisõit väikesed ning tööpäeva lõpus saab laadimisotsa stepslisse pista.

Sõidan tihtipeale Tallinna-Tartu maanteel. Kuna kütus on kallis, on sõidukulud suured. Võib-olla hakatakse mõne(kümne) aasta pärast elektri jõul Tallinnast Tartusse sõitma? Usun, et tänased elektriautod külma ilmaga ja lähituledede põledes seda maad ei kataks. Seetõttu oleks vast hea mõte katta Eesti elektriautostumise huvides kogu Tartu maantee elektriautode laadimispunktide võrguga.

Möödunud aasta lõpus, pärast Mäo ümbersõidu valmimist saime lugeda ümbersõidu tulemusena kiratsevast asulast. Seal on tõesti vaikseks jäänud. Miks mitte rajada Mäosse korralik elektriautode laadimisjaam?

Elektriauto akude kiirlaadimine 80 protsendini akude mahust võtab lubaduste järgi aega pool tundi, kasutajate kinnitusel aga ligi tunni. Sõitjad saaksid seni einestada ja kohvi juua näiteks Apelsinimajas, Sämmi juures või ka tanklates, kui kütusemüüjad elektrimüüjaga kokkuleppele saavad. Et elektriauto laadimine võtab aega, on vaja rohkem „tankureid“ ja rohkem autoruumi, parklaid.

Sarnased laadimispunktid võiksid teoreetiliselt olla ka Ardus, Põltsamaa ristis, Adaveres, „Hollywoodi“ juures. Ja loomulikult Tartust edasi Võru ja Valga poole. Inimesed saaksid teenindajatena tööd juurde.

Eesti elektriauto „isa“ Meelis Merilo on teinud arvutusi ja leidnud, et samast naftakogusest toodetud elektriga saab elektriauto sõita 30% rohkem kui bensiinimootoriga auto. Tankimiseks kulunud aja saaks ehk kanda märksa odavama sõidu arvele.

Ma ei ole kindel, kas i-MiEV on see auto, millega Tallinna ja Tartu vahelist maad katma hakatakse. Pole vist nii plaanitud ka. Sel aastal või järgmise alguses on oodata veidi suuremaid Nissan Leafi ja Opel Amperat või Chevrolet Volti. Viimastel muide on pardal ka sisepõlemismootori käitatav akude laadimise generaator.

Elektriautod on kallid ja seetõttu visad erakätesse minema. Euroopa hinnad on 30 000 euro ringis, mille eest võib saada odavama sisepõlemismootoriga luksauto. Kuid kunagi olid sülearvutid, mobiiltelefonid ja digikaamerad algelised ja samuti kallid. Nõudluse tekkides tooted arenesid ja hind kukkus.

Loodetavasti on ka elektriautodega nii ja väikese auto hind tuleb kümmekond tuhat eurot allapoole. Sõltuvalt sellest, kuidas areneb akutehnoloogia ja väheneb naftavaru maapõues, muutub Tallinna-Tartu reis elektriautoga reaalsuseks. Kui laadimisvõimalused olemas, (ja väga soovitavalt ka riigi tugi hinnakujunduses) saame me lähiaastail ka esimese tuhat elektriautot.

Autor on suhtekorraldaja.