Anna-Maria Galojan — moelaval või kohtu ees?
Nendes jõulise sõnumiga teleklippides lubas vibupüssist märklauda laskev Galojan tõsta pensione ja palku. Rahateema tundus talle südamelähedane olevat. Ja arvestades 2007. aasta majandusõitsengu tippu, ei tundunudki see poliitlubadus nii utoopilisena kui täna.
Seega, kui Eesti Euroopa Liikumise rahavargus jõudis otsaga prokuratuuri ning peamiseks kahtlusaluseks sai selle organisatsiooni juhataja Galojan, ajas see kohaliku meedia ärevusse. "Noor ja kaunis politoloog varastas raha?" No kas saaks üldse olla kirjatsurade jaoks paremat teemat?
See lugu näis paraku veerevat ühte väravasse. Galojanile inkrimineeritud süüdistustest mindi pehmelt öeldes mööda. Esimest korda Eesti ajaloos näis tekkivat nn Martha Stewarti sündroom (ühiskonnas tuntud isiku kohtuskäigust tehakse meediasündmus mitte kriminaalsuse, vaid süüdistatava enda väliskuju pinnalt).
Terve USA oli šokis, kui nende iidol, teletäht ja kokanduskuninganna Martha Stewart, kohtu ette saadeti. Juttu tehti pigem tema välimusest, kohtueelsetest tegemistest, fännide kartustest-ootustest, mitte niivõrd süüdistuste sisust, mis rääkis siseinfo kasutamisest ja selle abil aktsiaturu petmisest.
Kui algas Anna-Maria Galojani kohtusaaga, kubises ka Harju Maakohtu hoone esine Tallinnas Liivalaia tänaval raadio- ja telereporteritest, fotograafidest ning kirjutavast pressist. Mu jumal, isegi Pae tänavale pomme paigaldanud Märt Ringmaa sai kohati vähem meedia tähelepanu.
Igal nädalal jõuab kohtu ette rasketes kuritegudes süüdistatavate juhtumeid, kus saalis pole istumas ainsatki ajakirjanikku! Mõrvar irvitab seadustele näkku, aga üldsus ei saagi sellest teada. Ja nüüd kirjeldab press rahavarguses süüdistatava blondi tütarlapse iga liigutust, naerukurdu ning huulekonarust. Peale selle luuakse veel näilist põnevust: "Mida kannab Galojan järgmisel istungil?"
Galojan ise näib neid meediakajastusi nautivat. Tahtmatult tekib neid fotosid ja videokaadreid vaadates paralleel Paris Hiltoniga. No on ju sama poos ja see sunnitud võltsnaeratus! Kuid kas kohtus käimine on siis tõesti nii lõbus? Tõenäoliselt kannab see näiline sära mingit muud eesmärki.
Kas me võime sellisest meediakajastusest teha põhjapanevaid järeldusi? Kas Eesti "uuriv ajakirjandus" põhinebki sellel, et suudetakse kindlaks teha Galojani kostüümi müügihind ja autor? Sel juhul olen ma Eesti ajakirjanikes sügavalt pettunud.
Lisaks on Anna-Maria Galojani kohtuprotsessil veel mitu ärevakstegevat külge. Loodetavasti on see vaid minu enda paranoia, et selliste antikangelaste loomine ongi meedia eesmärk, kuid kust jookseb piir moelava ja kohtusaali vahel? Ja miks võttis meedia kohtualuse suhtes positiivse (õnneks kohati siiski iroonilise) hoiaku?
Kui süüpingis istunuks hoopis Eesti Euroopa Liikumise direktor Riivo Sinijärv, kas meedia suhtunuks loosse samamoodi? Kas me loeksime uudist sellest, mis värvi pintsakut mees kandis või kui seksikalt see kantud lips mõjus?
Lõppeks on mul tunne, et Galojan kasutab meediat oskuslikult ja räigelt ära. Olgu protsessi tulem milline tahes, räägitakse ka tulevikus sellest noorest politoloogist ikka ja alati tema huulte ning hästi selga istuva kostüümi kaudu. Tuleb leppida karmi tõdemusega, et selline ongi meie tänase meedia võimekus.
