Martin Helme: Euro on Eestile rängem kui maavärin Jaapanile
Meil maa ei värisenud, kui eurole üle läksime, aga vahetu kahju, mis me sellest saame on kolm korda suurem ehk ligi kümme protsenti SKPst. Võibolla ka rohkem, sest karta võib, et meie rahvavaenlastest juhid valetavad olukorda ilusamaks, kui pakuvad summasid, mis eesti inimesed peavad maksma selle eest, et me 2003. aastal hääletasime “elu läheb paremaks” loosungi peale end ülekandeliitu.
Millest me siis täpsemalt räägime, kui jutt käib “meie” euro päästmisest?
Eesti osalus 620 miljardi euroses Euroopa Stabiilsusmehhanismis on 0,186% ehk 1,302 miljardit eurot. Kohe on vaja reaalses rahas sisse maksta 148,8 miljonit eurot. Miljard… tundub lausa hoomamatu, kas pole? Pealegi, Iiri pangad, Kreeka valitsusvõlg, Portugal - kõik see on kuidagi kauge ja võõras mure, mis see meie igapäevaelusse puutub? Las valitsus tegeleb asjaga. Tegelikult pole valitsusel endal sentigi raha, kõik, mida ta ära annab, on ta enne meilt ära võtnud.
Paneme need summad mingisse konteksti, et mõista, mida siis meie juhid meilt võtavad, et rikkamatele eurooplastele üle kanda.
2010. aastal oli Eesti SKP 14,5 miljardit eurot ehk 226,9 miljardit krooni. Tallinn-Tartu maantee ehitamine üleni nelja realiseks maksaks 320 miljonit eurot ehk u 5 miljardit krooni. Sama palju maksaks sild Saaremaale. Eesti Rahva Muuseumi ehitamise hinnaks on pakutud 32 miljonit eurot – võiksime euro päästmiseks mineva rahaga ehitada 41 ERM-i.
Selle rahaga saaks terve aasta maksta pensione või peaaegu kaks aastat üleval pidada Haigekassat. Me kulutame haridusele aastas pisut üle 6% SKP-st ehk pea poole vähem.
See oleks ligikaudu kogu tuumajaama rajamise kulu.
1,3 miljardi euro eest saaks järgmiseks kahekümneks aastaks kaetud kõik kulud korraliku lennuväe hankimiseks ja ülevalpidamiseks. Tankiarmee soetamine ja üleval pidamine 10 aastat maksaks 255 miljonit eurot. Lennukamalt võttes, selle raha eest saaks rajada tunneli Tallinna ja Helsingi vahele või ehitada ühe hoobiga välja raudteeühenduse Berliiniga, mille hinnaks on pakutud 1,5 miljardit eurot.
Ja need äsja loetletud kulutused tähendaks kõik ühel või teisel moel meie enda elujärje parandamist, planeeritav raha ära andmine euroliidule ei too meile aga tagasi mitte midagi. Inimesi, kes seletavad, et tegu on laenuga, mille pealt me veel teenime, tuleks kasta tõrva ja sulgede sisse rahva petmise eest. Kui see oleks tavaline laen, siis saaks riigid võtta seda tavaliselt laenuturult. Tegelikult saavad ju kõik aru, mis praegu toimub: vastutustundetud riigid on aastaid kulutanud laenu võttes üle oma võimete ja nüüd on võlad läinud nii suureks, et nad pole võimelised neid tagasi maksma. Samal ajal on turud jõudnud selgele äranägemisele, et võlakriisis riikidele ei saa enam võlgu juurde anda, sest on liiga suur tõenäosus, et oma raha enam tagasi ei saada. Turud ei usu, et laenuraha tagasi tuleb, Jürgen Ligi usub. Keda sina rohkem usud? Sama vastutustundetult, kui laenasid valitsused, on laenanud ka eraisikud ja seda pankade õhutamisel. Nüüd on pangad hädas oma raha tagasi saamisega. Normaalne oleks, kui nad peaks oma kergekäeliste ja liiga riskantsete majandusotsuste tagajärjed ise välja kandma – leppima kahjumiga või hullemal juhul minema pankrotti. Kui valitsused peaks selle järel kinni maksma pankadesse kinni jäänud hoiused, oleks tegu sadu kordi väiksemate kuludega. Aga pankurid on leidnud suurepärase lahenduse: nende riskantsed ja valed otsused maksab täielikult kinni maksumaksja.
See raha ei tule lihtsalt niisama kusagilt. See on reaalne rikkus, mis pigistatakse välja eesti inimestelt. Meid ootab vältimatult ees kaks asja: kärped meie avalikus sektoris – mis tähendab pikemaid arstisabasid, suletud koole, vähenenud bussiliiklust, madalamaid sotsiaaltoetusi ja pensioneid jne; ning maksutõuse. Pole võimalik seda raha kokku saada ilma edasiste aktsiisi- ja käibemaksu tõstmisteta ning elektrihinna tõusuta (mis on meil samuti varjatud maksukogumise viis). Lisaks võime oodata, et hoolimata vastupidistest lubadustest hakkab valitsus ikkagi maksustama koduomamist, viib hiilivalt sisse teisi omandimakse nagu auto- ja paadimaks ning asub kaotama erinevaid maksusoodustusi nagu näiteks pensioni tulumaksumäära erisoodustus või kodulaenu intresside soodustus. Juba räägitakse ka sellest, et Eesti riik võtab laenu päästeplaani finantseerimiseks. Eriti lõbus, kas pole: meie, kes me oleme nii uhked olnud vähese laenukoormuse üle, võtame nüüd hiigellaenu, mille intressid ja tagasimaksed jäävad meile, et tasuda meist rikkamate riikide laenude eest.
On matemaatiline fakt, et eesti inimestelt tuleb euro päästmiseks raha rohkem välja pigistada ja talle vähem tagasi anda, kui seda praegu tehakse. See tähendab praktikas ostujõu langust, ettevõtete pankrotte ja edasist kõrget tööpuudust. Ehk siis täpselt vastupidist kõigele sellele, mida euro meile tooma pidi. Kõige jubedam kogu asja juures on veel see, et praegune päästeplaan ei jää viimaseks ning euro elujõudu ja stabiilsust ei ole ta kuidagi parandanud. Jõhkralt öeldes, see on alles algus meie vasallimaksetele, mille endale võtsime, kui ütlesime tere euro, meie raha.
Ma ju hoiatasin, muide. Kõik see oli ette nähtav ja ära hoitav. Kirjutasin sellest eelmise aasta septembris, juulis, veebruaris ja üldisemalt võttes juba alates 2003. aastast, et kui Eesti loobub oma rahast ja oma suveräänsusest, siis selle vältimatuks tulemuseks on meie majanduslik orjastamine, mis praktikas tähendab meie elatustaseme halvenemist. Aga eesti inimesed usuvad meelsamini ilusat valet “elu läheb paremaks” loosungiga kui ebameeldivat reaalsust. See, et iga eesti inimene peab maksma 10 000 krooni Kreeka ja Iiri poliitikute naha päästmiseks ning Saksa ja Prantsuse emapankade bilansi parandamiseks on meie rahva kollektiivse otsuse tulemus. Võibolla selle pärast polegi nurin kuigi suur? Me ju teadsime, mida euro ja euroliit endaga kaasa toob, aga läksime ikkagi.
Muidugi, otsus vajab riigikogu ratifitseerimist. Võiks ju minna sel päeval oma rahulolematust Toompeale ilmutama. Ma ei mõtle mingit haledat piketti, me ju teame, kui vähe see kellelegi korda läheb. Küllap saaks me poliitikute tähelepanu, kui kõik firmad otsustaks järgmise kuu kümnendal ja kahekümnendal makse mitte maksta ja seda nädala aega järjest. Meil on ju õigus kodanikuallumatuseks, kui meie raha tassitakse poliitikute poolt läbinähtava skeemiga lihtsalt välismaa pankadesse. Ehk mõjutaks riigikogu see, kui rahvas tuleks Toompeale kivide, kaigaste ja molotovi kokteilidega? 2007. aasta õppetund on igatahes see, et mässu organisaatoritele maksab kohus hiljem preemiat ja rüüstamisi ei karistata millegagi. Peab siis jõupoliitika jääma ainult venelaste privileegiks? See pole ju nagunii enam meie riik, mille vastu välja astuks, oma riik ei maksa võõrastele vabatahtlikult andamit.
Aga me teame, et midagi sellist ei juhtu. Eestlane teenib edasi ja peab lõuad. Ning järgmistel valimistel annab jälle oma hääle eurotoojatele.
