Toomas Alatalu: Iga reede ei anna revolutsiooni
Palvetatakse ära ja minnakse enam mitte niisama naabritega juttu ajama, vaid poliitikat tegema. Sest toimuv – „tagasiastumise päev“, „raevu avaldamise päev“, „märtrite mälestamise päev“ jmt. on aegsalt välja kuulutatud ning kõik Facebook´id, Twitterid ja muud noorte – aga 14-29-aastased moodustavad kolmandiku nende riikide elanikkonnast - moodsad sidepidamisvahendid kubisevd kutseist neis osaleda.
Nii möödus ka esimene aprill: Süürias (rahutused vähemalt viies linnas + tapetud), Jeemenis (väidetavalt viimase poolteise kuu suurim valitsusevastane väljaastumine + tapetud), Tuneesias (politsei ajas teist reedet järjest protestijad laiali), Egiptuses (Kairos nõuti kuulsal Tahiri väljakul Mubaraki kohtu alla andmist ja reforme – mida polevat siiani tehtud!). Kuveidis ennetati suur väljaastumine valitsuse tagasiastumisega kolmapäeval.
Ka Süüria president üritas vastasleeri üllatada, pidades parlamendis paljureklaamitud kõne, mida kümned tuhanded tema klanni poolehoidjad tänavatel toetasid. Ent – kui eelmisel reedel mainiti väljaastumisi kolmes, siis nüüd juba viies Süüria linnas. Veelgi tähelepanuväärsem on Tuneesia ja Egiptuse pealinnade tagasitulek n.ö. mässajatena – Lääs luges sealsed revolutsioonid lõppenuiks ehk siis kontrolli alla saaduiks ja USA riigisekretär Clinton käis isiklikult kohal kuulmaks, et äärmusrühmituste nimekirjas olnud moslemivennad ei kavatse üksi, vaid ikka koos teistega võita eesseisvad parlamendivalimised. Tasub lisada, et moslemivendade Jordaania haru kinnitas selle peale vajaduse korral ka mittelegaalsete võitlusvõtete kasutamist. Ning kokkupõrked Ammanis tulidki.
29. märtsil toimus Londonis Lähis-Ida arengutele pühendatud kohtumine. Suurest kolmikust – USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia näitavad just kaks viimast üles erilist agarust Vahemere lõuna- ja idakaldal vallandunud poliitilise ja sotsiaalse rahutuste lahendaja au väljateenimiseks. Paratamatult tuletab see meelde, et inglastel-prantslastel pole seal kandis erilist sõnaõigust olnud pärast 1956..a. kurikuulsat Suessi avantüüri. Toona asendasid neid Lähis-Idas NSVL ja USA. Nüüd on esimene ammu ajaloo prügikastis, teine on aga oma näo Iisraeli toetamise ning Afganistani ja Iraagi sõdadega nii ära rikkunud, et isegi Washingtonile meeldib, kui keegi teine eestvedaja oleks. Briti noor peaminister Cameron oli Lääne juhtidest esimene, kes käis revolutsioonijärgses Egiptuses ja lasi koos Washingtoni ja Pariisiga käiku sõjamasina Liibüa diktaatori kukutamiseks (ametliku terminoloogia kohaselt kaitsevad nad tsiviilelanikkonda Gaddafi eest). Mitmed Euroopa riigid, eeskätt Saksamaa söandasid ettevõtmist algusest peale boikoteerida või siis – allianssi ühtsuse nimel – seda vaid formaalselt toetada. Nii suudetigi sõjakäigule anda NATO silt alles 31. märtsil, mil – saatuse irooniana – nende toetust pälvivad Liibüa ülestõusnud paaniliselt taganesid. Kindel kava ülestõusnuid relvastada aga nurjas NATO kõrgeima ülemjuhataja admiral Stavridise USA Kongressi ees kõlanud tõdemus, et Gaddafi vastasleeris olla ka Al-Qaeda ja Hizbollah võitlejad. Nüüd oli põhjust häält tõsta nii Moskval kui Berliinil.
Olen Gaddafi perspektiividest kirjutades korduvalt maininud, et Aafrikas on võimul ka säärased „uputamatud“ presidendid nagu Mugabe ja Gbagbo, kellede valimisvõidud on tühistatud, ent kelledele Lääne hammas kohe kuidagi peale ei hakka. Nüüd siis sekkus Elevandiluuranniku sündmustesse otsustavalt USA president Obama, kes esmaspäeval nõudis kategooriliselt Gbagbo ametist lahkumist, 31.03 saatis Pariis sinna 1000 langevarjurit ja kodusõda vallandus uue hooga. Kuigi langenuid olla juba rohkem kui tuhat, on Gbagbo presidendipalees ümber piiratud ja tõenäoliselt saab Ouattarast riigi uus president. Teisisõnu – tuhandeid kilomeetreid Liibüast lõunas tegi Lääs puust ette, et kodusõda on võimalik lõpetada ühe poole võiduga. Kas see nüüd ka Liibüas kehtib, tuleb kahelda (Elevandiluurannikul eelnesid praegusele madinale pool aastat valimiskampaaniaid ja valimisi, rahuvalvajad elik välisjõud ilmusid kohale alles vaidluste kõrghetkel ja mitte neid ennetades, nagu Liibüas jne.). Ilmselt võiksid Liibüa arenguid mõjutada võimuvõitluse lahendused Jeemenis ja Süürias.
Pigem just Jeemenis, kus armee ladvik on selgelt lõhenenud. Süüria nõrgaks kohaks on asjaolu, et tegemist on mittemonarhistlikest araabia riikidest ainsana, kus presidendiamet läks 2000.a. üle isalt pojale. Nagu Egiptuses, on sealgi poliitikas peategijaks armee ja ajalooratast tagasi keerates tasub teada, et (isa) Hafez Assad polnud armee ladviku esimene valik liidri kohale. 48 võimuaastat on olnud piisavalt pikk aeg isale ja pojale oma võimu kinnistamiseks, ent alati on oht, et mõned lähikondlased tunnevad end millestki ilmajäetuina. Nagu president Saleh Jeemenis, nii ka Bachir- al-Assad Süürias on mitu kuud kestnud surve ajal mitmel korral üles näidanud nõrkust või seda, mida nii saab kvalifitseerida (valimiste ettepoole toomine, reformide lubamine). Täpselt samasuguseid käike tegi Egiptuses Mubarak (pärast telefonikõnesid Washingtonist, Moskvast ja mujalt!?) ja ühel päeval pööras armee ladvik end temast ära. Eks uus selgus Jeemenis ja Süürias tule järgmisel reedel või kohe pärast seda. Liibüas on üks suur ettearvamatus
