Eesti lipu põletamine — kunst või huligaansus?
Nimetatud töö koosneb sinimustvalgetest tahvlitest, millele on kirjutatud sõnu, sealhulgas roppusi. Riigiprokuratuur asus asja uurima ning koguma materjale kriminaalasja algatamiseks, kuid kunstnik jäi karistuseta, sest tegemist ei olnud otseselt lipuga, vaid lipuvärvide kasutamisega.
Paar päeva tagasi põletati Ida-Virumaal, Narva jõe ääres asuva nõukogude tanki monumendi juures Eesti lipp, politsei alustas juhtunu uurimiseks kriminaalmenetlust. Tõenäoliselt ei olnud viimasel juhul tegemist kunstilise aktsiooniga ning sellele järgneb ka reaalne karistus, mis karistusseadustiku järgi on rahaline trahv või kuni üheaastane vangistus. Kust läheb aga piir kunsti ja huligaansuse vahel?
Põhiseadusega on reglementeeritud, et eesti lippu või selle värvikombinatsiooni tuleb kasutada head tava järgides (Lipuseadus § 15. Eesti lipu ja selle värvikombinatsiooni kasutamine).
Nüüd ilmuvad rahva ette kunstnikud, eesti kultuuri loojad ning edasikandjad, kes kirjutavad sinimustvalgele foonile neljatähelisi roppsõnu või katavad oma alasti ihu riigilipuga. Siinkohal on silmas peetud fotograaf Tanja Muravskaja fotoseeriat “Split Mind I–VII”, kus on modellideks noored eesti kunstnikud, kes on heitnud riided seljast ning võtnud kätte riigilipu.
Antud tööd olid viimati kunstipubliku ees 2010. aasta sügisel Tartu Kunstimuuseumis Muravskaja isikunäitusel, mille kohta esitas kunstiloolane Mare Ruus kahtlevaid küsimusi Tartu Postimehe veergudel („Näitus avastab kunstniku elutööd”, Mare Ruus. 05.11.2010): “Tahaks küsida, kuidas ja milliste tutvuste kaudu saavutas fotode autor esinemisvõimaluse? Ja milline seos on esitatul kunsti ja ajalooga?”
Nägu näha, on kunstipubliku hulgas inimesi, kellele tundub absoluutselt võimatu, et riigilipuga mängimisel võiks olla tegemist puhta kunstiga. Vastulause öeldule ilmus samas lehes kunstiloolase Kadri Asmeri sulest (“Rahvusluse otsimine viis loomingulise lõheni”, Kadri Asmer. 25.11.2010): “Vaieldamatult on riigilipp püha /---/. Siinkohal aga tuleb osata vahet teha, kas kunstnik on loomingus võtnud eesmärgiks kahelda ühe sümboli väärtuses või tahetakse hoopis selle tugevusele ja olulisusele viidata. Muravskaja tegeleb kindlasti viimasega.”
Tõstatud küsimus ei ole ainult eestlastele omane probleem. Seda on kunstiajalugu kohanud mujalgi. 1970ndatel rebis ja lõikus Soome kunstnik Harro Koskinen oma riigilippu ning pani selle põlema. Inetu tegu, aga mitte nii väga, kui vaadata seda oma aja taustal ning püüda mõista, mille üle kunstnik publikut mõtlema soovis panna.
1989. aastal esines Chicago Kunstiinstiuudi näitusel kunstnik “Dread” Scott Tyler installatsiooniga ”What Is The Proper Way To Display A U.S. Flag?” (tõlk. “Milline on õige viis eksponeerida USA riigilippu?”), kus oli lipp asetatud põrandale, eelduseks, et külastajad sellele peale astuvad. Selle tulemusena toimusid rünnakud kooli õpilaste ja õppejõudude pihta, tehti pommiähvardusi jms. Kunstikooli aastane riigitoetus langes 70 000 dollarilt 1 dollarile ning president Bush nimetas leheveergudel antud teost häbiväärseks. Antud juhtumist nähtub, et kunst ei jäta külmaks ka kõrgemaid poliitilisi sfääre.
Millest aga sellised intsidendid, kui võiks arvata, et kaasajal valitseb loominguline vabadus? Kas riigilippudele ja sümbolitele need kunstilised vabadused siis ei kehti?
Konfliktide allikas peitub eelkõige tõlgendamises ning mõistmatuses, mitte kunstiteoses endas. Tuleb osata vahet teha, kas tegemist on riigilipu rüvetamisega huligaansetel ja poliitilistel põhjustel või kunstnike katsega suunata inimeste tähelepanu valupunktidele ühiskonnas.
Raul Meele “Eesti apokriivad” kõnelesid meile kahest erinevast Eestist. Poeetilised read sinimustvalgel taustal viitasid siinsele intelligentsile ning ropud sõnad nende kõrval degenereeruvale põlvkonnale. Tanja Muravskaja palus poseerivatel heita seljast kõik väline, mis võiks vaatajatel nendest mingi mulje luua ning määratleda oma kuuluvust ja identiteeti ainult läbi rahvuslike sümbolite. Kodumaal põlatud ameeriklane “Dread” Scott Tyler esitas oma teosega inimestele küsimuse, sooviga panna neid mõtlema, et mis on õige või vale. Harri Kaskonen seadis kahtluse poliitikute sõnastatud rahvuspatriootlikud väärtused, viidates kahepalgelisusele.
Kunsti ülesanne ei ole enam ammu teenida puhtalt esteetilisi väärtusi ning jäädvustada elu ilusamat külge. Kunstnikud on osa ühiskonnast, kes kõnelevad läbi oma loomingu valjult kõigele toimuvale kaasa. Ilmselgelt oleks ülekohtune panna neid huligaanidega ühte patta.
Vahe on selles, et kui huligaanid teevad oma tegusid ööpimeduses ja eelduste kohaselt kannavad endas ka viha riigiaparaadi vastu, siis kunstnikud võtavad vastutuse ja tulevad oma tegudega avalikkuse ette. Nende looming ja nimi eemaldatakse ehk näitusesaalidest kiirelt, kuid neist räägitakse veel kümnendeid hiljem. Huligaanid unustatakse.
