Juur ja Kivirähk on meie ainsad vaimukad saatejuhid
Tegelikult tuleks sel juhul ka pärast iga teisipäeva õhtust Rahva Oma Kaitse saadet Raadio 2-s arutleda nädalakese teemal, kas Juur ja Kivirähk läksid seekord üle piiri või mitte. Igas saates on teemaks mõni hell valdkond või tehakse mõni ebasobivana näiv nali.
Minu arvates on tegemist ühiskonnakriitilise saatega. Seal on eesmärgiks pilada meie ühiskonna ja rahva nõrkuseid ja rumalana näivaid tegusid või otsuseid. See, et kord aastas samad saatejuhid teevad saate ka Eurovisiooni taustal, on ainult tervitatav.
Nagu on varasemalt ka öeldud - kellele ei meeldi, see ärgu kuulaku. Kõik ülejäänud andunud fännid ei leia üldiselt kunagi, et saatejuhid läksid üle piiride. Sest olgugi tegemist hea maitse piiril kõndimisega, eelkõige on tegemist siiski (musta) huumoriga.
Meie ühiskond ja rahvus kipub üldiselt olema kurvameelsusesse kalduv, depressiivne ja mitte kuigi rõõmsameelne. Kui kõige selle veidi masendava kõrval on hulk inimesi, kes läbi elu lähevad huumoriga, on see üks paranemise tunnusmärke. Samuti on väga terve ellusuhtumine see, kui suudetakse enda üle naerda. Ja seda mina koos Juure ja Kivirähkiga ka teen.
Tihti tunnen endas ära tüüpilise eestlase ka nende iganädalases saates. Naeran kaasa ning paremal juhul aitab see ka näha enda igapäevaste probleemide tühisust.
Olen ammu mõelnud, miks eestlased ei suuda lõpetada nutmist raskete aegade ja mineviku pärast. Jah, ma tean, et maailmasõjad olid väga raske aeg ja eriti raskelt elasid üle seda meie vanemad ja vanavanemad, kes seda õudu pidid läbi tegema. Miks aga siiani nutta ja halada? Nüüd on ju parem elu, ei pea kartma ja hirmu tundma. Kohati jääb mulje, et neil inimestel pole millestki muust kinni hoida, kui oma raskest saatusest, sest see teeb neid vähegi eriliseks ja neile pööratakse tähelepanu. Kui see ka unustatakse, siis oled juskui eikeegi.
Minu arusaamist mööda on Juur ja Kivirähk sarnase mõtlemisega - miks muidu pööravad nad neid raskeid aegu meenutades kõik naljaks? Meenutagem, et ka siis suudeti paljud raskused vaid nalja ja huumoriga ületada. Lõputu halamine mingil teemal ei muuda mitte kellegi elu helgemaks ja paremaks. Ilmselt sellel põhjusel on ka Eurovisiooni saatvaks teemaks minevik ja selle õudused (loe: Hitler, juudid, natsid jms).
Kokkuvõtvalt arvan, et nad ei läinud ka seekord üle piiri. Kõik, mis tundub üle piiri minevat, on kas iroonia, sarkasm, must huumor või lihtsalt kõige tavalisem nali. Kuulun nende hulka, kes arvab, et pole teemasid, mille üle ei tohi nalja heita. Sest kõik on elu osa.
Neile, kes aga ahastusega käsi kokku löövad: võtke elu kergemalt ja tehke rohkem nalja. Siis tundub ka elu ilusam.
