Martin Helme: Ilves kehastab kõike seda, mis on Eestis valesti
Kuidagi tervet rahvast solvav väide, kui mõelda tema esimese ametiaja tasemele. Aga seda usute, et Ilves on lihtsalt nii tubli mees olnud, et esimest korda 20 aasta jooksul on võimalik president ära valida parlamendis?
Või nagu Mart Laar ütleb, parlament on nüüd nii küps, et suudab täita oma põhiseaduslikku kohust. Konstitutsiooniekspert Laar oleks võinud siiski lugeda sellesama põhiseaduse paragrahvi lõpuni, milles räägitakse presidendi valimistest riigikogus ja ta oleks avastanud, et ka valimiskogu on põhiseaduslik institutsioon ning oma pädevuse raames mitte millegi poolest vähem väärtuslik, kui parlament.
Olematu valiku järel sõelale jäänud kehva mehe ametisse tagasi määramist õigustatakse ka sellega, et tegelikult ei oma president Eestis ju kuigi palju võimu – seisukoht, mida Ilves isegi on välismaalastele kurtmas käinud – ja seega pole suurt vahet, milline topis Kadriorus istub. Lubage jääda eriarvamusele, mu meelest peaks isegi topis olema suuteline korrektses eesti keeles rääkima.
Kuidagi lamedad ja magedad on need jutupunktid, millega klike avalikust masseerib, kui selgitab, miks on üha enam suveräänset demokraatiat meenutav poliitiline süsteem ilus, tore ja euroopalikke väärtusi esindav. Tegelikult on presidendi ametisse tagasi nimetamine kevadiste parlamendivalimiste loogiline jätk ja kõige ilmekam näide sellest, kui otsa on Eestis saanud demokraatia ja õigusriik.
Praeguse presidendi ”valimise” käigus kasvab lõhe rahva ja valitsejate vahel veel palju suuremaks ning muudab võimu veel vähem legitiimsemaks. Kui kohalikel valimistel saavad Toompea kartellile konkurentsi pakkuda valimisliidud ja parlamendivalimistel on vähemalt teoreetiline võimalus üksikkandidaatidel poliitilisse protsessi sekkuda, siis presidendivalimisi vaatame me kõik täiesti kõrvalistena pealt. Eesti seadused ei näe ette võimalust, et Ilvesele saaks kõrvale panna konkurendi, kes tuleb väljastpoolt praegust poliitilist koorekihti. Mis ongi ju kogu asja mõte. Olukord peab olema tagatubade kontrolli all.
Asjaolu, et Ilvesele pole tekkinud ühtegi vastaskandidaati näitab, kui ahtaks on meie peavoolu poliitiline maastik jäänud. Nagu parlamendivalimistelgi, on ka presidendivalimistel tulemus ette teada. Ja see ei näita mitte meie demokraatia küpsust vaid surma. Sel hetkel, kui nö valged jõud (tegelikult muidugi kollased ja roosad) otsustasid, et nad toetavad meest, kes on siiani kõigele alla kirjutanud, saades vastuteenena vaid miljoneid kroone maksumaksja raha oma maamajas endale ööbimise eest maksmise näol, oli selge, et riigikogus talle vastu seataval kandidaadil pole mingit võimalust. IRL-i küünikud leidsid, et nende ridades pole ühtegi sellist poliitikut, kes sooviks saada luuseri märki otsaette ja keskendusid suure mängu mängimise asemel poliitilise peenraha välja kauplemisele koalitsioonipartneritelt ja Ilveselt.
Keskerakond, kelle otsust me tegelikult veel ei tea, on aga üsna nigela valiku ees: ta kas paneb põhimõtte pärast välja mõne parteisõduri, ette teades, et see saab lüüa, kuid kandes plusspoolele partei liikmeskonna elavdamise ja ilmselt valdavalt positiivse PR-i meedias. Teine variant on boikoteerida valimisi, mitte võimaldada Ilvesel ja teda toetaval seltskonnal teeselda, nagu oleks Eestis olemas pluralism, poliitiline debatt ja sisulise valikuga valimisi ning tümitada praegust võimuseltskonda täpselt nendesamade loosungitega, millega tavaliselt rünnatakse Keskerakonda ennast: suletus, autokraatia, dogmaatilisus, voluntarism jne. Nii või naa, Keskerakonna puhul on karjuvalt ilmne, et seni, kuni “valimised” toimuvad Toompeal, on nad täiesti ebaolulised. Nad ei mõjuta protsessi mitte kuidagi.
Protsessi oleks võinud mõjutada IRL, kuid neil ei olnud isu mängida suurt mängu. Küllap said nad aru, et see on küll nende võimuses lükata valimised põllule, samas puudub neil jõud valimiskogus oma kandidaati läbi suruda. Kui just eesmärk ei ole niigi selgrootu Ilvese veelgi pehmemaks solgutamine, pole mingit mõtet kukutada teda riigikogus läbi selleks, et ta valimiskogus oma seniste liitlastega koos ikkagi tagasi valida. Ilvesele konkurendi tekitamiseks ja läbi surumiseks oleks IRL pidanud hakkama tegema kokkuleppeid valimisliitudesse peitunud rahvaliitlastega ja võimalik ka, et keskerakondlastega ja seda nad teha ei riski, ühest küljest teatud väärastunud poliitilisest pieteeditundest, teisalt kartes pingeid koalitsioonis. IRLi seisukohalt ei olnud seega mingit mõtet lükata paratamatut otsust lihtsalt mõne hääletusvooru võrra edasi.
Eesti sellest kõigest aga paratamatult kaotab. Mitte lihtsalt seetõttu, et Ilves koos oma prouaga on olnud kõigist presidentidest kõige kehvem nii sisuliselt kui stiililiselt ega lihtsalt vääri järgmist ametiaega, vaid ka selle pärast, et aitab veelgi enam kinnistada meie poliitilise eliidi punkrimentaliteeti. Toompeal on üha vähem soovi ja põhjust kuulata, mida inimesed tahavad ja arvavad ning põlglik ja üleolev suhtumine üle riigi kokku tulnud ning tavaeluga hästi kursis olevasse valimiskogusse näitab seda väga ilmekalt. Hirm selle ees, et valijamehed valivad presidendiks mõne kartellivälise ja tagatubade kontrollile mitte alluva musta hobuse on kahtlemata üks peapõhjuseid, miks valimisi ei lasta põllule, mis sest, et see paljastab, kui vähe toompealastele läheb üldse korda, mis neist või Ilvesest arvatakse. Taoline häbenematu suhtumise näitamine on omaette märgilise tähendusega. Toimivas demokraatias ei saa poliitikud rahva arvamust kuigi pikalt eirata.
Rahvas peaks ometi ka oma suhtumist näitama. Valdav osa elanikkonnast on järjekindlalt seda meelt, et presidenti peaks saama valida rahvas. Oleks sobilik, kui 29. augustil tulevad inimesed Toompea lossi ette nõudma õigust presidenti otse valida. Ühtlasi tuleks saadikutele survet avaldada, et nad ei jätaks otsust väikese kliki kätte, vaid laseks esindajatel kõigist omavalitsustest oma sõna öelda. Valimiste viimiseks laiemale pinnale aitaks meeleavalduse kõrval seegi, kui koalitsiooniparteide valijad oma saadikuid suvi läbi kirjade ja telefonikõnedega pommitaks, tänaval nööbist haaraks, et need riigikogus Ilvese poolt hääletamata jätaks. Valimiskogus oleks pisutki parandatud järgmise presidendi ühiskondlikku kandepinda ning loodud reaalne võimalus, et kerkiks esile mõni konkurent, kellel on sisulist šanssi pakkuda paremat.
Aga jah, eks selle võimaluse ära hoidmiseks kehva keelepruugiga roosa topis Toompeal ju tagasi nimetataksegi…
