Praktikante on igasuguseid
Tööandjad suhtuvad kutsekoolist tulevatesse praktikantidesse erinevalt, kuigi üldiselt arvatakse praktikast ja praktikantidest hästi, selgitas Haapsalu kutsehariduskeskuse arendusdirektor Aile Nõupuu. Nimelt viis ta Läänemaa ettevõtjate seas läbi küsitluse, uurimaks, mida arvab oskustöötajast Läänemaa ettevõtja.
Kohusetundest jääb vajaka
Tööandjate poolt vaadates leiab tihti puudujääke praktikantide töödistsipliinis, ning see pole omane ainult Eestile. „Olen käinud päris paljude Euroopa riikide kutsekoolides,” kõneles Nõupuu. „Igal pool on probleem sama. Näiteks Taanis räägiti, et nad harjutavad kutsekoolis kaks esimest kuud distsipliini ja kohusetundlikkust. Tuleb kellast kinni pidada, peab lepingutingimusi täitma…”
Kuid selge see, et kutsekoolides me õpilasi väga palju valida ei saa. Ettevõtted mõistavad seda. Nad ütlevad ka, et ainult ideaalis saavad kutsekoolid valida motiveeritud, erialast huvituvaid õpilasi, sest töössesuhtumine ja kohusetundlikkus tuleb kaasa juba algkoolist, lastetoast.”
Probleeme tekitab ka õppimaasujate enesehinnangu ebaadekvaatsus. Mitu ettevõtet tõid Nõupuu kinnitusel näiteks olukorra, kus esimese kursuse õpilane teatab, et on tisler, ega taha lihtsamaid töid teha. Aile Nõupuu: „Aga töötaja peab teadma ka kõige lihtsamaid tööetappe. Noortel on väga kõrge enesehinnang, aga tegelikult on nad alles õpipoisid, kes keerulisemaid töövõtteid ei valda.”
Tööandjad tõid välja, et suhtlemisoskust on vaja arendada ka näiteks ka arvuti eriala õppijatel. „Nende suhtlemis- ja müügioskusest sõltub firma edukus,” selgitas Nõupuu.
Ei ole aega juhendada
Kui enamik tööandjaid pooldas praktikante, siis leidus ka sääraseid, kes nõustus tegema praktikandi juhendamise lisatööd vaid juhul, kui on kindel, et hiljem tuleb praktikant ettevõttesse ka tööle. „Väikses ettevõttes on iga töötaja arvel, ta peab oma tööülesanded ära tegema, praktika juhendajana ta aga mingit lisatasu ei saa,” selgitas Nõupuu olukorda. „Mõni firma võtaks endale hea meelega praktikandi, aga sageli pole lihtsalt võimalik praktikandi peale piisavalt aega kulutada.”
Loomulikult soovib kutsekool võimalikult häid praktikakohti. „Näiteks kokaõppekava juures tuleb tähele panna, et Haapsalus pole aasta ringi tegutsevaid suuri toitlustusasutusi,“ ütles Nõupuu. „Olemegi võtnud suuna, et kokaõpilased peaksid praktiseerima Tallinnas või kusagil mujal suurtes restoranides. Kui kohapeal praktikakohta pole, tuleb minna mujale.”
Kool on osa firmadega sõlminud koostöölepingud, kuid kui õpilane leiab hea praktikakoha näiteks oma elukoha läheduses ja osakonnajuhataja selle heaks kiidab, siis kool takistusi ei tee. Tugevate praktikakohtade leidmisel tekib teinekord probleeme ka objektiivsetel põhjustel. „Masu ajal oli äärmiselt raske leida ehitusõpilastele harjutuskohti, siis rakendasime neid koolis ehitustöödel,” selgitas Nõupuu.
Paljudes sektorites enam endises ulatuses tööjõudu ei otsita. „Päris paljud ettevõtted koondasid masu ajal töötajad ja kui nüüd uusi vaja läheb, otsivad oma endiste töötajate seast tublimad üles. Aga on ka neid, kes on kutsekoolinoortest huvitatud,” selgitas Nõupuu. Puidufirmad on Nõupuu hinnangul juba kenasti järje peal: kui nad vahepeal ka koondasid, siis nüüd otsivad jälle töötajaid. Kõige raskemalt ongi majanduslangus mõjunud ehitusettevõtetele.
Kes või mis motiveeriks?
Sageli läheb noor kutsekooli õppima, teadmata, miks ta just selle eriala on valinud või mida see endast kujutab. Motiveeritud noorel on kõik võimalused ennast ettevõttes arendada. Aga huvi puudumisel ei saa kutsekool ega ettevõte midagi teha.
„Kutsenõustamine ja karjääriõpe on üldhariduskoolis enamasti nõrgal järjel,” rääkis Nõupuu. „Või on lapsevanem suunanud noore õppima midagi, mille vastu tollel endal huvi pole,” kõneles Nõupuu.
Täiskasvanud õppijad on noortest tunduvalt motiveeritumad. „Kui nemad tulevad oma töö ja pere kõrvalt õppima, on nad selle otsuse oma peas läbi mõelnud,” selgitas Nõupuu, miks tööandjatelt on tulnud täiskasvanute kohta paremat tagasisidet.
