Reportaaž: kümme aastat metanoolitragöödiast Pärnumaal
Tali küla on pisike asula Pärnumaal, Läti piiri lähedal. Paljud ilmselt ei teakski Tali küla, kui poleks olnud kümme aastat tagasi toimunud metanoolitragöödiat, mis muutis küla nime kurikuulsaks. Pisikeses külas suri metanooli joomise seitse inimest, paljud lapsed jäid ilma isa või emata.
Nüüd, kümme aastat hiljem tundub Tali küla hästi vaikne ning metanoolitragöödiat ei meenuta esmapilgul miski.
Istume Saarde valla sotsiaaltöötaja Eha Tiitusega tema tagasihoidlikus kabinetis. Eha on olnud valla sotsiaaltöötaja kakskümmend aastat, ent toonane metanoolitragöödia oli tema tööelu kõige rängem katsumus. Esialgu ei tahagi Eha sel teemal rääkida ning silmad muutuvad tal märjaks. Vabandan, et pean tal paluma neid aegu meenutada.
„Kes need inimesed olid, kas pigem eluheidikud?“
Ent Eha vangutab pead, ning selgitab, et nii ei saa võtta. Erinevaid inimesi oli. „Mõned inimesed said abi, nendeni jõudis kiirabi, aga mõned… leiti surnuna.“ Kõige enam on Ehal kahju lastest: „Õnneks siiski ükski laps ei kaotanud mõlemat vanemat.“
Viin jutu salaviina peale üldiselt ning uurin, kas tragöödia tagajärjel on salaviina osakaal ka vähenenud. Eha mõtleb veidi ning vangutab pead — ei mitte selle tõttu. Hoopis üllataval kombel on salaviina välja tõrjunud hoopis kange õlu mida müüakse plastmassballoonides, ikka liiter või kaks korraga.
Jüri ja Aare meenutavad, et — tõepoolest — nemad olid samuti toona metanooli joonud, ent elu ja tervis jäi alles seetõttu, et enne metanooli joomist sai pudel „Kapteni“ viina ära joodud. Paradoksaalne, ent tõsi.
„Pärast jõin „Kapteni“ viina peale ning ei saanud arugi, „magasin kaineks,“ räägib Jüri, kes uhkeldab veel sellega, et ei suitseta: „Alustasin seitsme aastaselt, aga viieteist aastaselt jätsin maha.“
Aare meenutab siiski, et ta viidi küll Viljandisse kontrolli, ent midagi ei tuvastatud.
Sotsiaaltöötaja Eha muheleb, kui viitan meeste „kohvikule“. Tõepoolest — kes millega aega veedab. Ent kui elu-olu peale jutu viin, jääb Eha nukraks. „Inimesi jääb kogu aeg vähemaks, kes linna kooli läheb see enam siia tagasi ei tule. Koolis käib ainult viiskümmend last.“
Eha ei suudagi täpselt öelda, kui palju elanikke Talis on — paljud noored on küll ametlikult registrisse kantud, ent tegelikult on tööl Tallinnas või Soomes või hoopis kaugemal.
Kõnnime Ehaga vallamajas ringi ning tõepoolest valitseb hoolimata argipäeva keskpäevast majas tühjus. Hoone on kenasti korda tehtud ning majas on isegi spordisaal ning saun, kus kohalikud võivad sümboolse tasu eest käia. Ent näha pole hetkel ühtegi.
Viitan võrkpallisaalile ja küsin, et kas kohalikke noori ikka käib mängimas. Eha möönab, et käib: „Eks neil ole kaks valikut, kas spordisaal või „kohvik“, kus õlut juua.“
Vallamaja ees kohtame veel ühte vanapapit, kes mäletab metanoolitragöödiat küll, ent ei oska sellest pikemalt midagi kõnelda. Selle asemel räägib ta pikalt elust vene ajal ning oma tööst traktorite peal. Papi viina ei joo, aga ometi on tal kaasas terve pudel koduveini, mille ta ootamatu lahkusega Delfi fotograafile kingib. Ise vabandab veel, et sade on põhjas, sest ta kasutab õllepärmi. Fotograaf võtab helde kingituse rõõmuga vastu.
Kõnnime Ehaga küla vahele ning ta näitab maja, kus vanasti salaviina müüdi. Küsin veidi hämmeldunult, et kui salaviina müüjad nii laialt teada olid, miks keegi siis politseile ei teatanud.
Eha ei oskagi seda selgitada. Ta märgib vaid, et ega keegi ei tahtnud oma viinaallikat paljastada ning seega odavast kraamist ilma jääda. Ta meenutab, et isegi mõni metanooli ohvrite lähedastest ei tahtnud kohtus tunnistust anda. „Kardeti… või ei tea mis.“
Kõnnime küla vahel edasi ning Eha vestab kohalikust elu-olust: veneaegsetes korrusmajades on palju tühje kortereid, üks maja on täiesti tühi, aknaidki pole ees.
Jalutame edasi, muru on kenasti niidetud ning ümbrus korrastatud. Ent Delfi fotograafi pilk on terav ning ühe puu all leiab ta kaks kenasti kõrvuti pandud tühja viinapudelit. Riigiviina.
