Maailma Kaubanduskeskuse ehitaja: ükski pilvelõhkuja poleks sellele löögile nii kaua vastu pidanud
Robertson on 83-aastane ning tal on vana mehe kähe hääl. Tema pruunid ümmargused silmad säravad, kui ta oma tööst räägib. Robertson on nagu väga vana laps, kes ikka veel mängida tahab, soovitavalt väga suurte ehitusklotsidega, kirjutab Der Spiegel.
Juba pool sajandit loob Robertson kõrghooneid. Ta on neid lugematul arvul ehitanud. Tema suurim edu on samal ajal tema suurim elukoorem.
Robertson ehitas Maailma Kaubanduskeskuse. Need kaks torni, mis 11. septembril 2001 neid ramminud lennukite tõttu kokku kukkusid.
Jutu käigus leiab ta mõned pareelid enda ning kunstniku ja arhitekti Michelangelo vahel. „Michelangelo alustas tagasihoidlikult, osa asju õnnestus, osa mitte. Kui õnnestus, tegi ta selle suuremaks. Siis alustasid teised selle kopeerimisega,“ ütleb ta. Sarnaselt läks ka temal. „Ma loon töid, mis on head,“ ütleb Robertson. Tal ei ole hirmu ning ta ei ärka öösel üles mõttega, et üks tema ehitustest põleda või kokku kukkuda võiks.
Tal on raske vaadata välja aknast, mille all seisis tema elu suurima ja ilusaima ning nüüd ka kohutavaima projekti vundament - Maailma Kaubanduskeskuse vundament. „Ei leidu ilmselt ühtegi inimest, kes selle hoonega niivõrd seotud oli, nagu mina,“ ütleb Robertson.
„President Kennedy saadab ühe inimese kuule. Teie ehitate kõrgeima hoone Maa peal,“ kõlas arhitekt Minoru Yamasakile ning insener Leslie Earl Robertsonile esitatud tellimus 1960. aastate lõpus.
Robertson oli 34-aastane ning see oli tema esimene suur projekt. Ta pidi mahutama rohkem kui miljon ruutmeetrit büroopinda vähem kui 70 000 ruutmeetri suurusele maatükile.
Konstruktsioon pidi vastu pidama orkaanidele tuulekiirusega 300 kilomeetrit tunnis, kõige hullematele maavärinatele ja kokkupõrkele tolle aja suurima reisilennukiga Boeing 707. Konstruktsioon pidi maksma miljard dollarit.
Robertson ärkab ikka veel igal hommikul kell 5.30 ning töötab rohkem kui 12 tundi päevas seitse päeva nädalas. „ Aga see kuidas ma töötan ei sarnane sugugi sellele, kuidas ma varem töötasin,“ ütleb Robertson.
Robertson töötas Maailma Kaubanduskeskuse kallal kümme aastat. Aastatel 1972 ja 1973 said tornid valmis. Tema elutöö, mis oli igaveseks mõeldud, ei säilinud 30 aastatki.
Robertsoni sõnul on ehitamine tema elu ning ta ei teadvat ühtegi pilvelõhkujat, mis sellele löögile nii kaua vastu oleks pidanud kui Maailma Kaubanduskeskus.
Robertson usub, et lõpetab ehitamise alles siis, kui sureb.
