Ekspert: kaksiktornide kokkuvarisemise võis põhjustada sulaalumiiniumi-vee plahvatus

Sprinklerisüsteemist pärit vee ja lennukivrakkidest pärit sulaalumiiniumi segu põhjustas tõenäoliselt plahvatused, mis viisid New Yorgi kaksiktornide kokkuvarisemiseni 2001. aasta 11. septembril, väitis materjaliekspert tehnoloogiakonverentsil.

„Kui minu teooria on õige, voolas mööda torne alla tonnide viisi alumiiniumi, puutudes kokku mitmesaja liitri veega,“ ütles Norras asuva sõltumatu tehnoloogiainstituudi SINTEF teadlane Christian Simensen AFP vahendusel.

„Teistest katastroofidest ja alumiiniumitööstuses tehtud katsetest teame me, et sedalaadi reaktsioonid viivad võimsate plahvatusteni,“ ütles Simensen.

Ametlik raport süüdistab tornide kokkuvarisemises ülekuumenemist ja teraskonstruktsioonide järeleandmist.

Võttes arvesse sulanud metalli hulka, oleksid plahvatused olnud piisavalt tugevad, et kummagi hoone terve sektsioon välja paisata. Selle tulemusena oleks tornide ülemised osad kukkunud alumistele peale ja purustanud oma raskusega alumised osad nagu kaardimajakesed.

Alumiiniumi-vee stsenaarium selgitaks ka plahvatusi hoonete sees vahetult enne nende kokkuvarisemist, mis on tekitanud vandenõuteooriaid, milles väidetakse, et hooned olid mineeritud.

Simensen esitles oma teooriat rahvusvahelisel materjalitehnoloogiakonverentsil San Diegos ja on esitanud üksikasjalised arvutused ajakirjas Aluminium International Today avaldatud artiklis.

„Alumiiniumitööstus on teatanud enam kui 250 alumiiniumi-vee plahvatusest pärast 1980. aastat,“ ütles Simensen.

Kontrollitud katse käigus lasi Alcoa Aluminium 20 kilogrammil sulaalumiiniumil reageerida 20 liitri veega ja väikese koguse oksiidiga.

„Plahvatus hävitas kogu laboratooriumi ja jättis maha 30-meetrise läbimõõduga kraatri,“ selgitas Simensen.

Võrdluseks: lennukid viisid kummasegi torni Simenseni arvutuste järgi 30 tonni alumiiniumi.

Simenseni teooria kohaselt jäid reisilennukite vrakid kohe isoleeriva ehitusprahi alla. Rusud, eriti kips, mis ei juhi soojust, moodustanuks kilbi, mis oleks kaitsnud ülejäänud hoonet. Samal ajal oleks tekkinud ülikuum ahjulaadne ala lennuki vraki ümber, mida oleks kütnud põlev lennukikütus.

Alumiiniumisulam, mis lennukikeredes sisaldab ka magneesiumi, sulab 660 kraadi juures. 750 kraadi juures muutub sulam Simenseni sõnul vedelaks nagu vesi.

Sulaalumiinium võis seejärel voolata allapoole mööda treppe ja auke põrandas, põhjustades alumistel korrustel sprinkleriveega kokku puutudes keemilise reaktsiooni.

Segu oleks tõstnud temperatuuri kohe mitmesaja kraadi võrra, vabastades protsessi käigus põleva vesiniku. Sellised reaktsioonid on veelgi võimsamad oksiidi või teiste katalüsaatorite olemasolul ja temperatuur võib tõusta enam kui 1500 kraadini.

Ka sulamisaeg 30-45 minutit pärast kokkupõrget sobiks kokku tornide kokkuvarisemise ajaga.