Kaarel Kaas: Soome hirmud ja Vene karu malakas
Venemaa on kaugel sellest, et omada sõjalisi võimeid, millest räägivad hiljuti laineid löönud Soome uuring ning Euroopa riigid on sõjaliselt oluliselt võimekamad, kui soomlased arvavad, kirjutas Kaarel Kaas Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse blogis.
Alljärgnevalt väljavõtteid Kaasi artiklist.
Üldisemalt raportist
• Raporti lehitsemise tulemusena tekkinud esmamulje kohaselt on tegemist peamiselt viimase 20 aasta jooksul toimunud välis- ja julgeolekupoliitilisi muutusi kaardistava ülevaatega, mitte sedavõrd sõjalise analüüsiga. Venemaa sõjalisi võimeid, armeereformi ja relvastusprogrammi käsitlev osa tekstist ei ole kuigi pikk ning on oma iseloomult pigem pealiskaudne, kui põhjalik.
• SRK raporti representatsioon Soome meedias ning teksti autorite meediakommentaarid erinevad mõningal määral alustekstist enesest. Selliseid dramaatilisi, poolapokalüptilises toonis esitatud üldistusi ja seisukohti, nagu ajakirjandusest leida, raportis eneses säärasel kujul tegelikult ei sisaldu.
• Mõnevõrra maksaks ehk tähelepanu pöörata ka raporti ilmumise kontekstile, sest saatan, nagu teada, peidab end tihtilugu üksikasjades. Septembri alguses teatati Soome kaitsejõude ees ootavatest tõsisest eelarvekärbetest – kuni aastani 2015 tuleb kaitsejõududel kärpida kulutusi ligi 400 miljoni euro ulatuses. See tähendab isikkoosseisu vähendamist tuhandete inimeste võrra, mitmete väeosade sulgemist jne.
Soome kaitsekulud on seejuures pikemat aega olnud üsna tagasihoidlikud, moodustades keskmiselt umbes 1,3-1,4 protsenti SKT-st. Mõningane kaitse-eelarve tõus toimus küll aastal 2009, mil Soome kaitsekulud moodustasid Euroopa kaitseagentuuri (European Defence Agency) andmeil 1,57 protsenti SKT-st (2008. aastal – 1,32% SKTst).
Absoluutarvudes – 2008. aasta tasemelt 2,46 miljardit eurot tõusis kaitse-eelarve 2009. aastal tasemele 2,69 miljardit eurot. Võrdluseks: tegemist on enam kui kolmandikuga kogu Eesti 2012. aasta riigieelarves.
• Sestap on võimalik, et kaitse-eelarvet ähvardav kärpimine avaldas mõningast mõju ka sellele, kuidas ja millises stiilis raporti autorid otsustasid oma uurimustulemusi avalikkusele tutvustada.
Juhin tähelepanu, et neljaliikmelisest autoritekollektiivist on seni teadaolevalt kommentaare jaganud üks inimene, kes ühtlasi on autorite seas ka ainukeseks eraisikuks. Ülejäänud kolm autorit on endised sõjaväelased. Tsivilistidel on oma väljaütlemistes teatavasti mõneti vabamad käed.
Konkreetsemalt raportist ja Vene sõjalistest võimetest
• Üldisel tasandil võib SRK raporti järeldustega nõustuda. Venemaa 2008. aastal käivitatud armeereformi eesmärgiks on tõepoolest luua alalises valmisolekus, paindlikud üksused, mis oleksid suutelised edukalt teostama sõjalisi operatsioone eelkõige Venemaa piiride vahetus läheduses.
• Selles kontekstis on suunamuutus põhimõtteline. Vene (ja hiljem Nõukogude Liidu) relvajõud on 1860.-1870. aastatel Dmitri Miljutini juhtimisel teostatud reformidest saadik põhinenud mudelil, mille kohaselt ajateenistuse käigus õpetatakse välja suuremahulised reservid ning sõjaaja relvajõud kujutavad enesest mitmemiljonilist, massilise üldmobilisatsiooni korras formeeritavat jõudu.
Praegu pooleliolev armeerefom on katse sellele kontseptsioonile otsustavalt selg keerata. Armeereformi näol on tegemist katsega luua väiksemaarvuline (ametlikult kuni 1 miljon inimest) alalisvägi, mis kujutaks enesest sõjalist instrumenti Vene välis- ja julgeolekupoliitika eesmärkide realiseerimisel – vajadusel ka väljaspool Vene Föderatsiooni territooriumit.
• 2008. aastal alanud armeereform on hetkel pidurdunud ja selle eesmärgid saavutamata, praeguse seisuga on kolm aastat kestnud ümberkorraldused Vene relvajõudude võitlusvõimet pigem kahandanud, kui tõstnud. Samas ei ole armeereformi elluviimisest loobutud ning püstitatud eesmärkide poole püüdlemist jätkatakse. Tõenäoliselt saab Vene armeereform nö uue hingamise pärast 2012. aasta presidendivalimisi.
•„Mõtted meie oma sõjaväest võib unustada. Vene armeel on kõrgtehnoloogiat kasutavad kiirreageerimisüksused. Nende põhimõtteks on rünnata,“ rääkis Stefan Forss.
Kommentaar: kui Vene relvajõudude strateegilise käitumismudeli kirjeldamisega ofensiivsena („nende põhimõtteks on rünnata“) võib nõustuda, siis ülejäänuga paraku mitte. Tegemist on melodramaatilise ja ebaadekvaatse olukorrakirjeldusega. Kindlasti on Vene relvajõudude kõrgeima juhtkonna sooviks see, et Vene armeel oleksid kõrgtehnoloogiat kasutavad kiirreageerimisüksused. Aga päris kindlasti pole see täna nii.
Vene armeereformi ja relvastusprogrammi eduka elluviimise korral võib Forss`i poolt kirjeldatud olukord mõningate mööndustega tõele vastata parimal juhul selle kümnendi lõpuaastatel. Rõhutan, parimal juhul.
Praeguse seisuga moodustavad Vene peamise kiirreageerimisvõimekuse õhudessantväed koosseisus neli diviisi ja üks brigaad (kokku ca 30 000 – 35 000 meest) ning erivägede ehk spetsnazi üksused kooseisus 5-6 brigaadi (igas ca 900 meest).
Õhudessantvägede puhul on alalises lahinguvalmiduses (12-24 tundi alates käsu saamisest) kokku viis pataljoni (üks pataljon igas väekoondises – diviisis/brigaadis), ülejäänud osa õhudessantvägede üksustest on 65-70 protsendi ulatuses komplekteeritud 12 kuud teenivate ajateenijatega, ajateenijatest omakorda pooled on igal antud ajahetkel olnud teenistuses kas 6 kuud või vähem.
Suuresti sama olukord valitseb praegu ka spetsnazi brigaadides, mis enne 2008. aastat olid komplekteeritud valdavalt lepinguliste sõduritega. Koosmõjus ohvitserkoossseisude kärpimisega on see lahinguvalmidusele ja väljaõppele mõjunud negatiivselt.
Sarnane olukord valitseb ka maaväe tavabrigaadides. Vene ametlike aukandjate avaldused, mille kohaselt on tegemist alalises valmisolekus ning ühetunnise etteteatamisajaga lahingülesannete täitmiseks suutlike üksustega, liigitub suuresti bluffiks.
• Euroopas on tekkinud sõjaline vaakum, kuna USA on oma väed välja viinud.
Kommentaar: Kindlasti vastab tõele osundus, et võrreldes 20 aasta taha jääva olukorraga on märkimisväärne hulk USA üksusi Euroopast lahkunud ning mitmekordselt on kärbitud ka Euroopa-liitlaste eneste relvajõude. Samas ei saa kuidagi nõus olla väitega, mille kohaselt on Euroopas tekkinud „vaakum“ – mida Venemaa siis justkui täitma asuks.
Naastes osalt eelpoolse sedastuse juurde, et „mõtted meie oma [Soome] sõjaväest võib unustada“: 2008. aasta sügisel teatas Vene kindralstaabi ülem armeekindral Nikolai Makarov, et kogu Vene õhuväes on igal antud ajahetkel suutelised koheselt kriisiolukordadele reageerima vaid viis hävituslennuväe polku – see on umbes 100-120 lennukit.
Seda on vaid kaks korda rohkem, kui on hävitajaid Soome enese õhuväes ning vähem, kui oli toona hävituslennukeid Rootsi õhuväes. Vene õhuväe platvormide lahinguline võimekus ja pilootide väljaõpe jääb seejuures Soome ning Rootsi õhuväe vastavatele näitajatele selgelt alla.
Soome kaitseväe rahuaegses kooseisus on täna umbes 120 lahingutanki Leopard 2A4 – seda on rohkem, kui Vene relvajõudude Soome naabruses paiknevates üksustes kokku (kaks tankipataljoni umbes 100 lahingutankiga). Baltikumile lähima arvestatava suurusega NATO liikme Poola maaväe relvastuses on näiteks umbes 360 moodsat lahingutanki.
Mereväe osas ületab ainuüksi Saksa mereväe võimekus täna Vene Balti mere laevastikku mitmekordselt. Soome enda mereväe koosseisu kuuluvad neli Hamina-klassi raketikaatrit suudaksid tänu stealth-tehnoloogia ning teiste kõrgtehnoloogilistele lahenduste kasutamisele täiemõõdulise sõja korral lahinguvõimetuks muuta suurema osa Vene Balti mere laevastiku arvestatavatest alustest.
Kokkuvõtvalt: Vene relvajõudude praegune võimekus on piisav selleks, et edukalt läbi viia väikeste ja sõjaliselt suhteliselt nõrkade piiririikide (näiteks Georgia) vastu suunatud sõjalisi operatsioone, kuid hetkel puudub Vene relvajõududel suutlikkus sõdida ja võita sõda selliste riikidega, nagu Rootsi või isegi Soome.
See ei tähenda, et kümne aasta pärast oleks olukord samasugune. Venemaa sõjaline võimekus pikas perspektiivis küll kasvab, kuid seda mõõdukas tempos ning kasutades võrdlusbaasina eelmise kümnendi alguses valitsenud või praegu valitsevat olukorda. Nõukogude Liiduga sarnanevat sõjalist potentsiaali ei saavuta Venemaa enam kunagi.
•Venemaa on paigutanud varem vaid Moskvat kaitsnud S-400 õhutõrjeraketikompleksid Kaliningradi oblastisse ehk Leedu külje alla. Kuna nendega saab sulgeda Läänemere kohal oleva õhuruumi, siis tekib küsimus, kas Balti riike saab üldse võimaliku rünnaku puhul kaitsta, kirjutatakse raportis.
Kommentaar: Õhutõrjeraketikomplekside S-400 ühe divisjoni (6-8 laskealust/seadeldist, igal laskealusel 4 raketti) paigutamine Kaliningradi on sõjalis-poliitilises plaanis kindlasti märkimisväärne areng – sarnaselt ka lühimaa ballistiliste raketikomplekside Iskander paigutamisega Eesti piiride lähistele Luugasse, uue motolaskurbrigaadi moodustamisega Pihkva oblastis (25. motolaskurbrigaad, asukohaga Valdimirski Lager – umbes poolel teel Pihkvast Luugasse) ning Kaliningradis paiknevate maaväeüksuste ja merejalaväebrigaadi koosseisude suurendamisega.
Poliitilisel tasandil on see signaal sellest, et Venemaa juhtkonna hinnangul on Lääs laiemalt ja NATO konkreetsemalt sõjaline oht.
Samas on jällegi oluline süüvida detailidesse. S-400 on Vene uusim õhutõrjekompleks, millega seni on relvastatud ainult Moskva lähistel paiknevaid üksusi. Selle relvasüsteemi potentsiaal on hüpoteetiliselt väga suur – kompleks on maksimaalselt suuteline tabama kuni 400 km kaugusel ja 30 km kõrgusel lendavaid sihtmärke. Kuid see potentsiaal on praegu realiseerimata, sest kui kompleksid ise on relvastusse võetud, siis nende tarbeks mõeldud uusi rakette pole Vene sõjatööstus suutnud siiani valmis saada.
S-400 õhutõrjeraketikompleksid on nimelt suutelised kasutama kolme erinevat tüüpi õhutõrjerakette. Igal raketitüübil on seejuures erinevad karakteristikud ja suutlikkus.
Suurima tõrjeulatusega on rakett 40N6 – selle laskeulatus küünib 400 km ning tõrjekõrgus 30 km. Kõnealune rakett ei ole mõeldud kiiresti liikuvate ja hea manööverdusvõimega sihtmärkide, näiteks hävituslennukite, tabamiseks. Pigem on 40N6 funktsiooniks hävitada suuremaid, aeglasemalt liikuvaid ja väiksema manööverdusvõimega sihtmärke – näiteks AWACS- ja JSTAR-lennukeid.
Ning just see rakett polegi teadaolevalt Vene relvajõududesse veel saabunud.
Teise raketina on S-400 suuteline kasutama kaugulatusega õhutõrjerakette 48N6E3 ja 48N6E2 – nende rakettide laskeulatuseks on vastavalt 250 km ja 200 km.
Ning kolmandaks on S-400 võimalik relvastada rakettidega 9M96E ja 9M96E2 – tõrjeulatusega vastavalt 40km ja 120km. Just need raketid ongi avalike allikate andmeil praegu paigaldatud kompleksidele S-400 (kaasa arvatud Kaliningradi oblastis). Tegemist on ka esmajärjekorras „keeruliste“ õhumärkide ehk kiirete ja hea manööverdamisvõimega lennumasinate hävitamiseks mõeldud rakettidega.
120 km tõrjeulatusest aga ei piisa, et sulgeda õhuruumi Läänemere ja Baltikumi kohal laiemas ulatuses.
Luugas paiknevasse raketibrigaadi on tänavu kohale jõudnud aga ainult ühe divisjoni jagu Iskandereid – ehk kuus laskealust/seadeldist koos neid toetavate masinatega.
Brigaadi ümberrelvastamine (täiskoosseisus kaks divisjoni ehk 12 laskealust) viiakse lõpule parimal juhul järgmise aasta lõpuks. Ning kui veel kolm-neli aastat tagasi plaanis Vene relvajõudude juhtkond 2015. aastaks Iskanderitega ümber relvastada vähemalt viis raketibrigaadi (kokku 60 laskealust), siis praeguse tempo juures jõutakse selleks ajaks nende rakettidega varustada kaks, parimal juhul kolm brigaadi.
•Venemaa on otsustanud aastaks 2020 investeerida relvastusse, väljaõppesse ja varustusse 500 miljardit eurot.
Kommentaar: See nending ei ole otseselt väär, kuid vajaks täpsustamist. Venemaa riikliku relvastusprogrammi aastani 2020 üldiseks mahuks on tõepoolest 21 triljonit rubla ehk praeguse kursi kohaselt umbes 500 miljardit eurot.
Kuid otseselt relvajõududele relvastuse ja varustuse ostmiseks on programmi kogumahust eraldatud 19 triljonit rubla ehk umbes 452 miljardit eurot. Ülejäänud summad on mõeldud sisevägede jmt formeeringute vajadusi rahuldavate hangete tarbeks.
Summad on muidugi aukartustäratavad ning nii 500 kui 450 miljardit eurot on astronoomilisena näiv rahahulk.
Siinkohal tuleks siiski silmas pidada kolme asjaolu.
Esiteks on korruptsioon Vene militaarhangete süsteemis jõudnud pretsedenditult kõrgele tasemele ning erinevatel andmetel „haihtub“ hankerahadest ligikaudu 25-40 protsenti.
Teiseks kasvavad Vene sõjatööstuse toodangu hinnad märkimisväärse kiirusega. Jällegi avalikele allikatele tuginev näide: kui eelmise kümnendi lõpuaastail oli uue lahingutanki T-90S hankehinnaks umbes 40 miljonit rubla (umbes üks miljon eurot), siis eelmisel-tänavusel aastal oli tanki hind kerkinud 120 miljoni rublani (umbes kolm miljonit eurot).
Kolmandaks on osalt esimese kahe teguri koosmõjus, osalt tänu haldussuutmatusele ning osalt tulenevalt sõjatööstuskompleksi võimetusest tarneaegadest- ja mahtudest kinni pidada kõik varasemad analoogsed relvastusprogrammid täidetud vaid osaliselt.
Ning kuna süsteem ja olukorda kujundavad tegurid on jäänud samaks, siis tõenäoliselt täidetakse vaid osaliselt ka riiklik relvastusprogramm aastani 2020.
Millises ulatuses suudetakse programmi kirjutatut juba täpselt ellu viia on hetkel raske, kui mitte võimatu prognoosida. Ning mitte ainult siinkirjutajal, vaid üsna tõenäoselt ka Vene kaitseministeeriumil ja kindralstaabil endil.
Parafraseerides vene vanasõna: “Annab jumal raha, annab ka relvad.”
Kuid siiski mõningad piirjooned
Kõnealusest 19 triljonist rublast umbes 4,5 triljonit (umbes 107 miljardit eurot) on avalike allikate kohaselt eraldatud mereväehangeteks. Mereväele eraldatud rahast oluline osa kulub omakorda uute Borõi-klassi strateegiliste tuumaallveelaevade (ja nende relvastuse) ning Jasen-klassi ründeallveelaevade (samuti tuumakütusel) hankimiseks.
Täiendust saab loomulikult ka konventsionaalne pealvee- ja allveelaevastik, mille puhul on prioriteediks kiiresti vananev Musta mere laevastik. Juttu on olnud kolmest fregatist ning kolmest diiselallveelaevast, ilmselt samadesse suurusjärkudesse jäävad ka teistesse laevastikkesse saabuvad raudvaralised täiendused.
Õhuväe lõikes peaks Venemaa lennupark aastaks 2015 näiteks täienema umbes 100-120 uue hävitus- ja ründelennuki võrra. See on märkimisväärne hulk platvorme –eriti arvestades asjaolu, et kuni aastani 2008-2009 jõudis Vene õhuväkke aastas ehk paar-kolm uut lennukit (kui sedagi). Kuid sellistest relvastushangete mahtudest ei piisa mingi otsustava sõjalise ülekaalu loomiseks Euroopas.
Piiriäärsete väikeriikide seisukohast on siiski üsna olulise tähtsusega Vene uute ründekopterite hanked. Ründekoptereid Mi-28N on tellitud umbes 100 masinat, praeguseks on vägedesse jõudnud 38 masinat. Ründekoptereid Ka-52 on tellitud 36 masinat, tänavu kevadel said relvajõud kätte esimesed neli seeriatootmisest tulnud kopterit. Ehk siis erinevalt paljudest muudest valdkondadest suudavad kopteritehased (vähemalt praegu) oma tarnemahtudest enam-vähem kinni pidada.
Suurem osa mainitud uutest kopteritest on seni paigutatud Põhja-Kaukaasias asuvatesse baasidesse. Märkimisväärne hulk praeguseks Vene õhuväkke jõudnud uutest lahinuglennukitest on aga paigutatud Kaug-Itta, Vene-Hiina piiri lähedusse.
