Teeninduskvaliteet Tallinnas: ainus tšehhipärane baar arvas, et slivovitš on pudelivesi!
Kõige kõvemat häält teevad tavaliselt loomulikult meile Soome lahe põhjakaldalt külla tulnud kallid naabrid. Samas annavad pildile periooditi tugevat tooni ka Inglismaalt kaelasidet lõdvaks laskma saabunud vallalised või ennast vähemalt vallalisena tundvad mehepojad. See on loomulikult tore, et meil on võimalik väliriikidesse banaanide, stereomakkide ja muude vältimatute esmatarbekaupade eest makstud raha turismisektori käibena tagasi teenida.
Ma pean ausalt ütlema, et enne käesolevat aastat ei olnud mul umbes kümmekond aastat olnud juhust Eestis lihtsalt pubis aega veeta. Küll aga olen ma välisreiside ajal sattunud päris sageli erinevatesse linnadesse ning nende pubidesse ja restoranidesse nii Kesk-Euroopas kui Põhjamaades. Küll mitte suuruse, kuid kindlasti vaatamisväärsuste poolest kannatab Tallinn linnana välja võrdluse paljude Euroopa pealinnadega. Samas pean kurvalt tõdema, et ma ei julgeks Eestit võrrelda ühegi nähtud maaga ei teeninduskultuuri ega toiduvalmistusoskuse osas. See on nüüd öeldud loomulikult üldistades, kuna erandeid tuleb ikka ette.
Teatavasti on söögikohad suunitluselt erinevad, kuid neid oleks ehk kõige lihtsam liigitada sööklateks, pubideks ja restoranideks. Sööklas väljendab menüü parempoolne rida taldrikutäie toidu hinda. Pubid kombineerivad endas tavaliselt taldrikutäie toitu suure joogivaliku, atmosfääri, teeninduse ja meelelahutusega, mis kõik on mahutatud hinnanumbrisse. Restoranid aga müüvad gurmeekliendile elamuse, milles on kokakunsti laitmatu oskus, teenindus ning maitsemeeli paitav peakoka visiooni järgi kujundatud taies taldrikul.
Esimene suur miinus meie toitlustusmaastikul kipub olema selles, et sööklad kannavad liiga tihti nime restoran. Kui menüüs lubatud veise sisefilee asemel on piprapihv tehtud tundmatu looma arusaamatust lihasest ning näeb välja nagu toores šnitsel ja crème brûlée on vastupidiselt teenindaja lubatud isevalmistatule siiski tehtud pulbrist ja piimast, siis ei saa olla tegu restoraniga.
Kui klient palub, et pakutaval roal ei valataks kastet toidu peale, siis gurmeerestoranil ei tohiks selles osas olla ruumi eksimuseks. Mul on tulnud ühes „restoranis“ saata toit tagasi kaks korda järjest, sest toit oli nii ülesoolatud, et seda lihtsalt ei olnud võimalik süüa.
Teine tõsine negatiivne asi meie toitlustuskohtades on teenindajate puudulik arusaam ajast. Meie toitlustusettevõtete teenindajad ei suuda väärtustada kliendi aega. Oma viimasel õhtuveetmisel raekojaplatsi lähistel elusat õlut pakkuvas „restoranis“ ootasime abikaasaga menüüd, mis tuli peale kahte korda teenindajale enda olemasolu meenutamist 15 minutiga. Joogi tellimiseks pidi minema teenindajat otsima ja see toodi umbes 10 minutiga. Arve toodi samuti umbes 10 minutiga pärast selle eraldi tellimist. Sellise „teeninduse“ järel oli teenindaja pettunud, et sai vaid ühe euro jootraha.
Näitena võiks tuua Tšehhi pubid, kus tavaliselt on suurema külastajate hulga kohta vähem teenindajaid, kuid sellest hoolimata kõik sujub hetkega. Uut jooki pakub teenindaja Tšehhis alati ise, kui olemasolev hakkab lõppema.
Kolmas suur miinus on see, et umbes pooltel juhtudel ei oska meie teenindajad kirjeldada menüüs pakutut.
Hiljuti oli soov nautida tšehhipärast pubielamust Tallinnas. Seadsin sammud vanalinnas restorani, mis on saanud nime Tšehhi kuulsa kirjandusliku tagalasoldati Švejki järgi. Ennast „ainsaks Tšehhi õllerestoraniks Eestis“ nimetav asutus aga ei meenutanud seda sugugi. Menüüs pakutavaid tšehhipäraseid toite ei ole ma väga paljudes Tšehhi pubides ja restoranides kohanud.
Ehk oli ainult seekord nii, aga kogu ruum lisaksi haises iiveldamaajavalt liisunud õlle järele. Lootsin, et ehk on neil vähemalt sealsele kultuurile omast ploomipuskarit slivovitši. Slaavi rahvaid esindav teenindaja andis lootust, et seda pidavat neil suures pudelis olema. Rõõmustasin, kuna parimat slivovitš teevad Tšehhis väiketootjad ja tihti villitakse see kuni viieliitristesse pudelitesse. Et olla asjas kindel, soovisin pudelit näha ning teenindaja läks lahkelt taharuumi ja tõigi näitamiseks suure pudeli… Saku Lätte poolt villitud joogivett! Eesti ainsa Tšehhi õllerestorani baarman arvas, et slivovitš on pudelivesi!
Tagasi algusesse. Mida leiavad meie paljudes söögikohtades meid külastavad turistid? Ilmselt võimaluse odavalt alkoholi tarbides loomastuda.
