Alar Sudak: Rosenbergi juhtum räägib valitsuse pugejalikust mentaliteedist
Eesti valitsused on terve iseseisvuse ajal arvestanud eelkõige teiste riikide ja rahvaste tahtega, mitte oma maa, rahva ja ajalooga.
Orjaajal ja okupatsiooni tingimustes oli pugejalik toapoisi mentaliteet ellujäämisinsktintina kuidagi mõistetav, aga mitte iseseisvas Eestis. Kahjuks on see mentaliteet saanud ministritele omaseks.
Toapoisi mentaliteet kujunes välja orjaajal. Kui mõisnik oli mõne lolluse välja mõelnud, siis ta ütles mokaotsast toapoisile, “mina mötleb, mina ütleb, mina annab sulle käso — sina mineb teeb oma matsidele selgeks seda, teist ja kolmandat!” Toapoiss kummardas, kiitis mõisniku tarkust ja kokutas: “Jah, härra! Kohe, härra! Ma nüüd lähen, härra!”. Pööras selja, hakkas minema ning härra lõi irwitades toapoisile jalaga tagumikku. Toapoiss läks mõisast kõrtsi, pani kõrtsileti ees käed puusa ja teatas ülbelt: “Meie härraga mõtlesime! Meie härraga ütleme! Teie matsid tehke seda, teist ja kolmandat! Marss-marss-marss ja snella-snella, kõrtsmik, mulle õlut kalla!”
Kes toapoisi sõna ei kuulanud, sai mõisatallis peksa.
Vabadussõja ja laulva revolutsiooni ajal sai Eesti vabaks ainult tänu sellele, et loobuti toapoisi mentaliteedist. Ei hoolitud vene karu ähvardustest ega püssi- või tankitorudest. “Surm siin või Siberis!” ja mindi julgelt edasi.
Laulva revolutsiooni ajal ei hoolitud ka läänemaailma vägevate manitsustest, et ärgu Eesti segagu Gorbatšovi perestroikat, püsigu parem vait ja vagusi ning leppigu oma saatusega. Oleks Eesti toapoiste kombel sakste manitsusi kuulda võtnud, poleks Eesti vabaks saanudki.
Aga mida rohkem aega edasi, seda vähemaks jäi valitsejatel julgust, otsusekindlust ning riigimehelikkust. Julgus asendus argusega, otsusekindlus selgrootusega ning riigimehelikkus toapoisi mentaliteediga.
Selle põhjuseks on demokraatia taandareng, mille käigus võim riigis ja erakondades koondati enamuse käest erakondade tagatubadesse. Selle käigus kasutati nii palju intriige, oponentide mahasurumisi ja hävitamisi, et hirm sai ühiseks loomuomaduseks kõigile valitsustele. Hirm on teatavasti nõrkuse tunnus. Kardetakse asju, mida tegelikult pole mõtet karta ja hirmust ülesaamiseks kehtestatakse hirmuvalitsus. Hirm on aga teatavasti halb nõuandja ning hirmuvalitsuse tingimustes jõutakse absurdi.
Eesti Vabariigi valitsused on piinlikust tekitavat toapoisiliku pugejalikust näidanud kogu iseseisvuse ajal nii palju kordi, et sellel teemal võiks kirjutada lausa raamatu. Meenutame neist eredamaid, mis on valusalt mõjunud eesti rahvale.
Valitsus ei arvesta pensionide maksmisel osalemist Suvesõjas, Eesti vabaduse eest võitlemist II maailmasõja päevil ega okupatsiooni aegset vabadusvõitlust. Saksamaa maksab Kolmanda Riigi armee sõduritele pensioni ja leskedele lesetoetust, Eesti valitsus koonerdab Venemaa meeleheaks.
Vabadussõja Võidusammas püstitati Tallinnas alles siis, kui ka viimane Vabadussõja veteran oli juba surnud. Valitsus nõudis samba Vabadusristi moonutamist ja selle Eestimaa kontuuri kaotamist, millel Petserimaa oli Eesti piirides. Tallinna Linnavalitsus nõudis samba lühendamist, sest ühe nurga alt varjas sammas Toompea õigeusu kirikut.
Rein Lang andis Pronksiöö järgsele kübersõja korraldajale Sergei Markovile Schengeni viisa tagasi ja käskis asja ilmsiks tulekul korraldada kapo juurdluse, et teada saada, kust info lekkis. Juurdlus lõppes karistusteta, sest Lang oli ise lobisenud.
Okupatsiooni sümboliseerinud pronkssõduril lasti iseseisvas Eestis seista 16 aastat. Isamaa õigustas Tallinna linnavolikogu fraktsioonina koguni pronkssõduri püsimist, et meeldida venelastele.
Eesti vabadusvõitlust mälestava Lihula Sõduri mahavõtmiseks pidas valitsus juutide survel oma rahvaga Lihula sõja. Eirati Tartu Ülikooli semiootika laborilt valitsuse arupärimisele saadud Peeter Toropi vastust, et “tegemist on Eesti leegioni sõjamehega, kelle kiiver ja relv võiksid tähistada osalemist lahingutes, Raudrist vaprust ja Vabadussõja risti südamik krae embleemina järjepidevuse ideoloogiat”. Mälestussambal oli kiri, et mälestatakse Eesti iseseisvuse eest võidelnuid.
Meelis Atonen väitis Facebookis peetud diskussioonis järgmist: “Olin Lihula ausamba mahavõtmisel EV valitsuse liige. Arvan siiani, et kui meie inimestel ei olnud piisavalt oidu seda mitte püstitada, siis tuli maha võtta. Ja mitte keegi ei survestanud mind mitte kunagi, isegi tahaks kellegi peale näpuga näidata, paraku ei saa, ise otsustasin.”
Meelis Atonen vassis, sest ta oli teadlik (nii nagu ka Delfi toonase uudise lugejad), et “Simon Wiesenthali keskus esitas protesti Lihulasse püstitatud monumendi vastu, kuna see olevat ekslik katse natsidega koostööd teinud inimesi kangelasteks teha. Keskuse Jeruusalemma osakonna juht Efraim Zuroff väitis, et “monumendil olev tekst, mis püüab portreteerida Saksa armees võidelnud eestlasi kui „Eesti iseseisvuse eest võidelnuid“ on ekslik katse püüda ajalugu ümber kirjutada ning muuta natsidega koostööd teinud inimesed Eesti kangelasteks.“ Valitsus kirjutas Zuroffi näpunäidete järgi ajaloo ümber ja läks oma rahva vastu.
Pronksiöö korraldajad mõisteti õigeks kõigis kohtuinstantsides.
Kohus tühistas Pjotr Rõžoki Eestist väljasaatmise, vaatamata tema otsesele riigivastasele tegevusele.
Tiit Madisson pandi kinni lihtsalt jutu eest.
Riigikogul kulus vaidlustes 13 aastat, enne kui kommunism kuulutati kuritegelikuks režiimiks 2005. aastal. Aga Stalini järgseid inimsuse vastaseid kuritegusid pole tänaseni uurima asutud.
Setumaast loobuti ilma, et oleks Kremliga isegi läbirääkimisi peetud.
Neil ja teistel kordadel oleks tahtnud valitsustelt karjudes küsida: „Eesti mees, su mehemeel, kas on juba surnud see?!“
Ka Rosenbergi juhtum sisaldab juutide survet, mille survel murdus Rein Langi mehemeel. Juutide näpuvibutus mõjus võlukepikesena. Kultuuriministeerium andis korralduse Alfred Rosenbergi väljaviskamiseks. Näitus olevat arusaamatu, kuna juudid ei saa aru, miks Rosenbergi üldse meenutatakse.
Juutide auks peab ütlema, et David Vseviov oli üks vähestest arvamusliidritest, kes taunis Rosenbergi näituse käsu korras mahavõtmist. Samas püüdis Vseviov ehitada kirikut keset küla, väites Postimehele, et öeldagu “üks põhjus, miks me peame Rosenbergi Tallinnaga või Eestiga seostama? Teda ei seo emotsionaalselt ega kultuurilooliselt Eestiga miski. Juhuslikult inimene on sündinud Tallinnas, see on kõik, muid seoseid pole”.
Vseviov eiras fakte, et Alfred Rosenberg sündis Tallinnas, elas ja töötas Tallinnas 25 aastat. Seega oli Rosenberg tallinnlane, mitte juhuslik läbisõitja.
Kui Eesti valitsus nii väga hoolib teiste rahvuste ja riikide arvamustest, siis võetagu ka eeskujuks teised riigid ja rahvad.
Prantsusmaa ja Saksamaa riigijuhid on käinud vastamisi üksteise riikide sõdurite haudadel, kuigi need sõdurid surid, sõdides nende isamaa vastu. Peeter I Vaskratsanik ja Aleksandri sammas elasid üle Lenini-Stalini-Brežnevi ning keegi neist ei nõudnud, et nõukogude võim võtaks maha kesirite ausambad. Riias elas Vabadussammas üle nõukogude võimu. Valgevenes on avatud Hitleri punker. Kuramaal püsib tänaseni Göringi suvila koos tahvliga, et see oli Göringi suvila. Kui aga kellegil tuleks pähe tähistada tahvliga Alfred Rosenbergi kodumaja Tallinnas, satuks valitsus ja linnavõim hirmust juutide ja venelaste ees jällegi paanikasse.
Eesti rahval on suuremeelsust meenutada oma vaenlasi, aga Eesti valitsusel mitte. Tundes toapoiste mentaliteediga hirmu mitte oma rahva arvamuse, vaid teiste rahvuste näpuvibutuste ees.
Tahaks küsida ministritelt — eesti mees, su mehemeel, kas ta ükskord ilmub veel?
