Loomaõiguslane: Iga loom on indiviid ja taimetoitlus päästab nende elusid

Antud artiklit ajendas mind kirjutama Heiki Valneri 30. septembril Delfis ilmunud artikkel „Loomakaitsja võib vabalt olla ka lihasööja!“ Nii mitmedki asjad, mida tolles kirjutises faktidena esitatakse, ei leia tegelikult kinnitust.

Taimse toidu täisväärtuslikkusest rääkides väidab Valner, et lihast loobudes jäävad inimesel „olulised komponendid saamata“, täpsustamata, milliseid aineid ta täpsemalt silmas peab. Kaks maailma toitumisteaduse juhtivat organisatsiooni, mis koondavad ka suurimat hulka toitumisspetsialiste (Maailma Tervise Organisatsioon ning Ameerika Toitumisteaduse Assotsiatsioon) on aga selleteemalises uuringuraportis tunnistanud tasakaalustatud taimetoitluse tervislikuks, täisväärtuslikuks ning isegi teatud terviseprobleeme ennetavaks toidusedeliks (WHO 1991, ADA 2009). Rõhuasetus tuleb panna just tasakaalustatusele ning mitmekesisusele taimse toidu raames, mis tänapäeva ning ka Eesti kaupluste võimalusi arvestades ei esita enam kuigi suurt väljakutset. Ühekülgse toitumisega satuvad terviseprobleemide küüsi samahästi ka inimesed, kes liha tarbivad.

Nahast jalanõude (või ka muude toodete) puhul on üsna kohane mainida, et olemasolevate nahast jalavarjude äraviskamine on raiskamine. Palju oleneb konkreetsest inimesest ning sellest, kuhu tema oma eetilise piiri tõmbab. Ei ole mõtet hukka mõista taimetoitlast, kes otsustab nahast jalanõud lõpuni kanda ning austab alles järgmise paariga loomasõbralike materjalide printsiipi. Loomaõiguslasena leian, et on pisut pakilisemaid aruteluteemasid kui mõne juba näiteks taimetoitlusest huvitatud inimese jalanõude materjal. Nahast jalanõude teema on taimetoitluse vastustajate küllaltki levinud nipp probleemilt tähelepanu eemale viimiseks. Selge on see, et mõne taimetoitlase nahast jalanõud ei muuda lihatööstuse loomade tapmist eetilisemaks.

Veganite toidusedelist rääkides pole „muru näksimine“ või „juurikate närimine“ tänapäeva võimalusi arvestades asjakohased väljendid, neil puudub reaalne tagapõhi. Erinevad tooted, mida tavatarbija rutiinsel poeskäigul ei pruugi märgata, on muutnud taimetoitlase toidulaua põnevaks. Rääkimata „vana kooli meetodist“: kombineerida omavahel erinevaid puu-, juur-, köögi- ja aedvilju. Samas pole ka taimsed vorstid-viinerid, erinevad kotletid, kunstlihad, piimad, jogurtid, kastmed, valmistoidud jne enam Eesti taimetoiduhuvilisele suur uudis. Olles olnud vegan viis aastat, ei leia ma, et oleksin millestki ilma jäänud. Pigem on väga suur hulk erinevaid taimseid tooteid toidusedelisse juurde tekkinud, millest varem poes lihtsalt mööda olin kõndinud. Maitse osas ei ole paljude toodete puhul võimalik vahetki teha, näiteks kas tegu on riisist või lehmapiimast valmistatud jäätisega.

Veel mainitakse Valneri nimetatud artiklis, et Mehhikos võetakse lausa vihmametsi maha, et rahuldada taimetoitlaste vajadusi. Rahvusvahelise Soja Infokeskuse (Soy Info Center) andmetel kasvatati Mehhikos näiteks 2008. aastal 65 000 tonni soja. Imporditi sinna aga 3 650 000 tonni ehk ligi 50 korda rohkem. Kui Mehhikos nii palju soja toodetaks, et uued põllud kuhugi enam ära ei mahu, siis millest sellised impordikogused? Võrdluseks: USA-s toodeti samal aastal 80 000 000 tonni, Brasiilias 60 000 000 t, Argentiinas 46 000 000 t soja. On üsna selge, et Mehhiko näide, mida artiklis kahel korral kasutatakse, ei oma reaalset tõepõhja ning seda pole vaevutud isegi kontrollima, mis näitab üht-teist autori usaldusväärsuse kohta.

See aga ei tähenda, et sojakasvatusega Lõuna-Ameerikas kõik korras oleks. Eriti suur probleem on see Brasiilias, Amazonase vihmametsades ning selle probleemi tegelik põhjus on lihatööstuse nõudlus odavaima loomatoidu järele. Nimelt kasutatakse enamikku Lõuna-Ameerika vihmametsade alal kasvatatud soja just põllumajandusloomade söödaks. Seega ei aidata intensiivpõllumajanduses toodetud liha tarbides kaasa mitte vihmametsade säilimisele, vaid tarneahelat vaadates ilmneb vastupidine tendents. Näiteks eksporditi Brasiiliast Hollandisse vaid ühe nädala jooksul 52 000 tonni sojaube, tellimusena tehase poolt, mis valmistas neist loomasööta lihatööstuse jaoks ning sojaõli. Tuntumad ning laialtlevinumad firmad, mis eelkõige taimetoitlastele erinevaid sojatooteid valmistavad, on tihti rangete põhimõtetega ja seisavad GMO- ning vihmametsade aladelt pärit soja kasutamise vastu (nt Alpro Soya). Eestis müüdavad kohaliku firma „Bon“ sojatooted on valmistatud näiteks Tšehhis kasvatatud GMO-vabast toorainest.

Rääkides veel erinevate taimede kasvatamisest, mainib Valner ka puuvilla, mõistes taimetoitlased selle kasutamise pärast hukka. Muidugi on puuvillal ka omad miinused, kuid kriitika ülesehitusest tingituna võiks paratamatult küsida, kas inimesed, kes tarbivad liha, ei kanna siis puuvillast ega tehismaterjalidest riideid? Kujutluse loomine, nagu taimetoitlased oleks ainsad, kes puuvilla kannavad, ei ole kuigi tõepärane. Lisaks tasuks mainida ka orgaanilist puuvilla või ümbertöödeldud materjale kui üha kättesaadavamaks muutuvaid keskkonnasõbralikke alternatiive, millest valmistatud tooteid ka tarberõivapoodidest üsnagi taskukohase hinna eest leida võib. Taimetoitlusega loomade heaolu nimel käib üsna tihti kaasas ka keskkonnateadlik mõtteviis, seega ollakse küllaltki tihti sellistest probleemidest teadlikumad ning eelistatakse keskkonnasõbralikke lahendusi.

Veel tekitab küsimusi artikli autori poolt esitatud väide: „Taimetoitlastel puudub igasugune õigus mind toitumistava järgi halvustama hakata!“ Paraku tegeles mainitud artikli autor suures osas oma artiklist ise just sama asjaga, mille jaoks taimetoitlastelt õiguse võtab — ehk siis taimetoitlaste halvustamisega toitumistava põhjal. Loomade õiguste ning taimetoitluse kui nende loogilise tulemi üle diskuteerimine ning loomasõbralikuma maailma taotlemine ei ole Eesti aktivismi kontekstis seotud kellegi isikliku halvustamisega, vaid probleemidele tähelepanu juhtimisega.

Taimetoitlus tõepoolest päästab loomade elusid. Erinevate arvutuste andmetel jääb näiteks USA lihatarbimise puhul lihaks tapmata loomade arv ligikaudu 95 piirimaile ühe taimetoitlase kohta. Eesti statistikat vaadates tuleb see arv näiteks aastas tarbitud sealiha kilode juures (71 kg aastas) küll väiksem. Kuid seegi on märkimisväärne, arvestades, et iga tapetud siga, veis, kana või mistahes muu loom-lind on indiviid oma huvide, iseloomujoonte, perekonna ning lähedastega, kes mõistetakse surma inimese maitse-eelistuste ning mugavuse tõttu.

1. oktoobril, toimus Solarise aatriumis Eesti esimene taimetoidumess. Kohal käis üle tuhande inimese ning osavõtjad näitasid üles aktiivset huvi teema vastu. Pädev arvamus saabki tekkida pärast valdkonnaga põhjalikumat tutvumist. 20. oktoobril toimub sotsiaalkeskuses aadressil Ülase 12 vegan-õhtusöök, kuhu kõik huvilised on oodatud uudistama. Nagu öeldakse, oma silm on kuningas!

Autor on loomaõiguslane ja liikumise Loomade Nimel liige.