Lapsevanemad, kas kardate, et õpetaja või treener võivad teie lapsele ligi ajada?
Reedel vabastati tingimisi ennetähtaegselt vanglast kurikuulus pedofiil Aleksandr Dak. Mees on ühtlasi Kopli noortekeskuse kunagine juht. See fakt tõstab furoori paljude lastevanemate seas. Kuidas on võimalik, et pedofiil, kes on ähvarduste läbi mitmeid alaealisi tüdrukuid seksuaalselt ära kasutanud ja koguni vägistamises süüdi mõistetud, on kunagi töötanud noortega ja nüüd ka ennetähtaegselt vanglast vabastatud. See tekitab küsimuse — kui palju võib meie seas olla veel inimesi, kes kujutavad meie lastele reaalset ohtu? Aleksandr Dak, keda on karistatud juba kolmel korral, töötas iga päev koos noorte inimestega. Näib, et on aeg roosad prillid eest võtta ja tõdeda, et oht võib tulla tõepoolest ükskõik kust.
Iga vastutustundlik lapsevanem ütleb oma võsukesele, et pimedas üksi ringi ei liiguta, võõrastesse autodesse ei istuta ja kui keegi teda imelikult puudutama peaks, siis tuleb sellest kohe teada anda. Nii noored lapsed kui juba suguküpseks saanud teismelised on ahistaja või koguni vägistajaga kokku sattudes segaduses. Nad ei oska sellest kuidagi rääkida või veel hullem - neil tekib valehäbi.
Ometi juhtuvad pidevalt lastega uued õnnetused. Nende vanemad on terve pika päeva tööl ja oht tuleb sealt, kust seda oodatagi ei oska. Läbi kriminaalajaloo on ammu selge, et kõige lahkem naabrionu võib üheainsa hetkega võtta kodutänava lapselt tema lapsepõlve. Ometi on tihti hiljem nenditud, et eks see naaber, õpetaja või treener on alati "pisut kahtlaselt" käitunud või vaadanud. Kuid see on juba tagantjärgi tarkus.
Lapsevanemad, kas teie olete taolisi lugusid kuuldes või ka muidu kartnud, et ehk on mõni täiskasvanu ka teie lapsele n-ö pilgu peale pannud? Olete te selles kahtlustanud näiteks õpetajaid või treenereid, kes teie lapsega igapäevaselt kokku puutuvad? Kuidas te seletate oma lapsele või teismelisele, millised ohud neid varitseda võivad?
