Koit Pikaro: Olen vähemuse esindaja ja tulen kapist välja
Oli öö vastu laupäeva, ka kortermajas Õismäel. Ühte ülemiste korruste korterisse kolis hiljuti tehnikaülikooli üliõpilane ja mingi kirjutamata tava järgi algas pidu tema korteris just kell üksteist õhtul. Tema alumine naaber olin kahjuks mina ja karistusena kõigi varasemate pattude eest voodis palavikuga üle 39 kraadi. Kannatan poole kolmeni ja siis helistan politseisse. Olukorra vastu erilist huvi ei tunta, kuid nõutakse selgust, et kas avalduse ikka kirjutan. Mulle suure vastutulekuna lepitakse sellega, et hommikul võin saata digiallkirjaga paberi.
Ootan pool tundi, siis tunni ja lõpuks poole kuueni hommikul. Ainukesed hääled päiksetõusuni on ülakorruse slaavipärase peo lärm. Politseipatrullist, nende nõudlikest korraldustest ja süüdlaste kinnipidamisest võin vaid unistada.
Hommikul saadan avalduse ja püüan siis jälgi ajada, et kuhu avaldus jõuab ning kes ja millal hakkab seda lahendama. Saan kaks olulist teavet. Soovitatakse avalduse saatmist korrata veel Lõuna politseijaokonna e-posti aadressil, muidugi teen seda. Ja siis: öösel oli patrull majas käinud, kuid polnud korterisse pääsenud.
Elukogemused ei maksa midagi politsei demagoogia kõrval
Möödunud on ligi nädal, kuid ei korrarikkujate ega minuga ole keegi ühendust võtnud. Saanud olen aga targemaks politseiesindajate maailmaklassi demagoogia näidete võrra. Kõik seni saadud praktilised kogemused, õpitu ja soovitused ei maksa selle kõrval midagi.
„Teate ju isegi, et me ei saa korterisse jõuga sisse minna.“ Ei julge soovitada, et helistage telefonitsi ukse tagant korterisse ja tehke ettepanek, millest seesolijad ei saa keelduda.
„Juhtkonna esindajad on välislähetusel, nende vastuvõtt on eelregistreerimisega iga kuu kaheksandal (vabandust: neljandal) teisipäeval.“ Soovitatakse pöörduda mõne väiksema ülemuse poole.
Viis minutit pool viis pärastlõunal on selle väiksema ülemuse tööpäev läbi. Hommikul lubatakse helistaja telefoninumber talle edasi anda.
Avaldus olevat saadetud Haabersti konstaablijaoskonda, saan kantseleist isegi konstaabli nime ja telefoni. Tegelikult ei vasta selle jaoskonna üldtelefon terve päeva jooksul mitte kordagi. Nimega konstaabli telefon samuti mitte.
Et elanikke paremini abistada, pidid konstaablid tööle tulema alles pool viis õhtul. Katse puhtuse nimel proovin korduvalt veel õhtul kolme tunni jooksul, loomulikult ei vasta keegi.
Kes olid need kangelased
Kuigi kuulun vähemuste hulka, on mul siiski väikese inimese suur soov ja unistus. Tahan teada saada selle politseipatrulli, kes ööl vastu laupäeva kohal käisid, liikmete nimed. Olen valmis talvel igal hommikul ka nende nimed maja juures lumele kirjutama. Seda lootuses neid kunagi kohata. Nimelt sellel ööl nad majas ei käinudki. Korteriühistul on videovalve. Mõlema välisukse juures tehtud lindistused näitavad, et isegi patrullile sarnaseid olendeid välistreppideni öösel ei jõudnud.
Samasugused kangelased on minu jaoks samuti need ametnikud, kes absoluutselt valeliku ettekande vastu võtsid ja pidasid sellist korrarikkumisele reageerimist õigeks ja Eesti Politsei vääriliseks.
Selgitab see senist avaldusele mittereageerimist. Keegi pole isegi huvi tundnud, et näiteks mitu päeva üliõpilase pool rahvapidu kestis. Seda ei saagi teha, sest muidu tuleb patrulli liikmed üle kuulata ja kas panna kirja, et nad tegid vale ettekande või nende kinnituse, et korter oli vaikne.
Tean millega see lugu lõpeb. Mina asun tegutsema omakohtu korras. Patrull tunnistab, et nad ajasid aadressi segamini, näiteks majad tavanumbriga või tähega „a“, üliõpilane ütleb, et ta on Tartust ja enda arvates kivimajades võib pidu pidada mingite piiranguteta, patrulli tegevust jälgima pidanud juhtkonna esindaja nn välijuht kinnitab, et neil oli just sellel ööl palju tööd ja igale helistajale täiendavalt teadaandmiseks polnud aega ega kohustust. Avaldust hakatakse nüüd menetlema, kuid leitakse, et tõendeid öise sigatsemise kohta pole piisavalt. Järgneb sellele lõike esimene rida — omakohus.
Kuulun vähemuse hulka
Oma õnnetuseks kuulun Tallinna linnavalitsuse ühe komisjoni koosseisu, teiste küsimuste seas tegeleb see komisjon kuriteoennetuse rahade jagamisega projektidele. Olen olnud seni suhteliselt heatahtlik prefektuuri taotluste läbivaatamisel. Nüüd näen vaid kahte võimalust: kas lahkun sellest komisjonist või ei toeta ühtegi politseiga seotud projekti.
Olen vähemuse, 15 protsendi Eesti elanikest, liige. Nimelt olevat 85 protsenti eestimaalastest politseiga rahul või siis usaldavat sellises ulatuses politseid. Mina usaldan vaid neid üksikuid ametnikke, kelle tööd tean isiklikult. Kõiki neid olematu liikumisega patrulle, nende juhtijaid ja kontrollijaid, peadirektorit, ametnikke, kelle tööpäev lõpeb viieminutilise täpsusega või kelle telefonid on vaid politsei kodulehe täiteks, mina ei usalda ja ei soovita seda mitte kellelgi ka teha.
Autor on linnakodanik Haaberstist.
