Viimsi vallavanem: haldusreformi taga on riigi kokkuhoiupoliitika
Ta selgitas, et valdade eelarved, mis sõltuvad ju peamiselt tulumaksust, on rasketel aegadel kokku kuivanud ning kvaliteetset avalikku teenust kohapeal pakkuda on üha raskem. Kohalikele omavalitsustele eraldatakse riigi poolt kindel osa üksikisiku tulumaksust. See on varasematel aastatel olnud keskvõimu ja kohalike omavalitsuste poliitiline kokkulepe, mida paraku riigi poolt 2009.aastal ühepoolselt vähendati 11,9%-lt 11,4%.ni. Kui tekkinud olukorrale lisada kriisiaastate, tööpuudusega seotud tulumaksu üldine langustrend, on lihtne mõista, miks vallad vaid suurte raskustega toime tulevad.
„Siin ongi peidus paradoks: ajalooliste kohalike omavalitsuste piire ei peaks muutma, kui riigieelarvest eraldatav tulumaksu osa oleks piisav, et korraldada avalikku teenust kohapeal. Kodanikele oleks see lahendus tõenäoliselt parim, kuid see maksab,“ märkis ta.
Oravas selgitas, et kohalik omavalitsus on kodanikule kõige lähemal olev osa riigist. Raha eraldamine kohalikule omavalitsusele tähendabki kooli- või lasteaiakohta lapsele, bussipileti hinda, joogivee kvaliteeti, teede seisukorda ja palju muud olmelist. Kohalik omavalitsus ju tegelikult vaid vahendab riigi poolt antavat raha, et viia see teenuse või investeeringuna kodanikuni ning prioritiseerib vajadusi - mida teha enne ja mida hiljem. Ei saa aga unustada, et kohapeal otsustatakse vajaduste prioriteete siiski kõige täpsemini, sest kohapeal otsustavad nende üle kohalikud, demokraatlikul viisil valitud ”parlamendid” – volikogud.
Vallavanem küsis seepeale, et kuidas siis viia riiklik kokkuhoiupoliitika vastavusse kogukonna tavade ja valitsemise läheduse põhimõttega? Milline on aga ajakohane Eesti haldusjaotuskaart? „Julgen öelda, et seda pole veel veel joonistatud!“ rõhutas ta.
Esiteks vajab hea lahenduse leidmine Oravase sõnul kindlasti uues majandusolukorras uut asjatundlikku läbimõtlemist. Seda ei saa teha poliitikud, kaasamata teadlasi ja oma ala asjatundjaid- majandusgeograafe, sotsiolooge, rahandusspetsialiste, demograafe, haridusala asjatundjaid, planeerijaid-arhitekte jne. Optimaalne valdade suurus ja piirid peavad olema igati põhjendatud, põhjalikult variantide võrdlusena läbi kaalutud ning avalikkusele selgitatud.
