Tanel Jan Palgi: Ma ei saa oma elukaaslasega abielluda, sest ma olen homo
Eesti justiitsministeerium on erakondadele laiali saatnud eelnõu, milles soovitakse reguleerida mitteabielulisi kooselusid sh andes võimaluse kooselu registreerimiseks ka homoseksuaalsetele paaridele. Tundub, et ehk hakkab reformimasinavärk puudutama ka “püha” abielu.
Justiitsministeeriumi eelnõu rõhutab, et on tugev vajadus reguleerida vabaabielude õiguslikku korda. Eestis on ju tohutult palju vabas kooselus elavaid paare (eelkõige heteroseksuaalseid paare), kes ei ole suvatsenud kirikus altari ees “jah” öelda või perekonnaseisuametis allkirjaga oma kooselu kinnitada. Ja ometigi muretseb justiitsministeerium vaba tahtega vabas kooselus elavate heterosekusaalsete paaride pärast, soovides reguleerida ka nende kooselusid.
Üldises meediaruumis pole kohanud heteroseksuaalsete paaride lobimist oma vabade kooselude reguleerimise vajalikkuse üle. Soov suunata vikerkaarelaev abieluranda on olnud ikka Eesti LGBT-kogukonna teema.
Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid toetavad sooneutraalse partnerlusseaduse lepingu loomist, Isamaa ja Res Publica Liit hoiab konservatiivset joont, eitades muutuste vajalikkust, kuigi Eestis on kogukond, kes soovib muutust. Keskerakond mõtleb.
Jah, seadust on vaja, mõtlen mina. Sest igal eestimaalasel peaks olema võrdne võimalus ja õigus oma kooselu registreerida, selliselt oma õnne ja armastust tähistada. Sooneutraalsus partnerlusseaduse lepingu juures tähendabki ju pigem võimaluse andmist homoseksuaalidele, sest heteropaaridel on riigikorra ees alati olnud võimalus vabast kooselust suunduda registreeritud abielu suunas.
Ma ise ei ole abielus, kuna minu seksuaalsus on mulle seaduse ees takistuseks. Elan samuti vabas kooselus. Mul ei oleks tegelikkuses ka raha, et hiiglasuurt pulmapidu korraldada. Aga ma näen siiski siin võimalust ettevõtlusele ja majandusele, sest pulmad — see on ju üks kallemaid pidusid elu jooksul. Kõik need pulmakutsed, õhtujuhid, toitlustus jne. Peavalu, aga arvatavasti seda väärt. Viiele protsendile ühiskonnast võiks ju samuti seda lõbu lubada.
Kuid ma tean ka paare, kes on oma kooselu pühalikuks tähistanud ilma seadusse silma torkimata, nt metsas hiies paganlikest traditsioonidest lähtuvalt. Ka see on ju vaba tahte avaldus, mis tuleneb kahe inimese ühisest otsusest ja soovist. Ja selliselt on asutatud perekond.
Eesti seadusandluses ei ole eraldi abieluseadust, on perekonnaseadus. Kas sooneutraalne partnerlusseaduse leping hakkab kuuluma perekonnaseaduse alla? Et heteroseksuaalsed paarid saavad seaduse jõustudes juurde ühe lisavaliku — kes ei julge abielluda, võib lihtsalt sõlmida lepingu?
Homoseksuaalsed paarid jäävad ikkagi ebavõrdsesse seisu, sest neile jääks vaid üks valik. Oma partnerilt saaksin küsida: “Kas sa sooviksid minuga partnerlusseaduse lepingut sõlmida?”. See ei kõla sugugi nii vanakooli romantiliselt ja pühalikult kui abieluettepanek.
Partnerlusseaduse lepingu jõustumise korral luuakse küll näiline võrdsus ja vabadus, kuid tegelikkuses on see poolik “ilus õun — uss sees” -lahendus, sest väike vähemus jääks ikkagi abielu ukse taha. Neile luuakse eraldi uksega ruum.
Mulle meeldib enam perekonnaseaduse säte “Abielu sõlmitakse abiellujate ühisel soovil”. Kui on kaks täiskasvanut, olenemata soost, kes soovivad ühiselt oma teed jätkata, siis miks keelata neil loomast ametlik liit, kus teineteist toetatakse nii heas kui halvas, rikkuses ja viletsuses. Ühiskonna rakuke pole mitte ainult heteroperekond, vaid iga indiviid.
Justiitsministeerium on vähemalt küsimuse tõstatanud ja lootus on, et perekonnaseaduse reform muudab Eesti võrdsemaks ja vabamaks enamatele. Isegi kui samasoolistel paaridele luuakse vaid partnerlusseaduse leping, on see ikkagi parem lahendus kui samasooliste paaride kooselu registreerimise soovi ignoreerimine.
Eks ole, parem varblane pihus kui tuvi katusel. Kuigi tegelikult tahaks ikkagi pigem tuvi kombel kudrutada.
