Miks peakski müüja vastikule kliendile naeratama?
Lugesin Delfi Rahva häälest arvamust Eesti teeninduskultuuri kohta ja minu arvates ei ole asi sugugi nii must-valge. Ma pole ise kunagi kaupluses müüjana tööl olnud ja müüjapoolseid argumente kahjuks välja tuua ei oska. Küll aga olen ma olnud korduvalt ja korduvalt kliendi rollis.
Olen saanud nii negatiivseid kui positiivseid kogemusi, kuid kõige negatiivsemad neist ei ole olnud sugugi müüjate tõttu, vaid hoopis klientide süül! Olen näinud kohutavalt ebaviisakat, lausa jõhkrat käitumist kassapidajate suhtes ning sellistel hetkedel on mul olnud häbi, et olen eestlane. Samas olen tundnud uhkust kassapidajate üle, kuna mul endal poleks eluski nii külma närvi, et selliseid matse edasi teenindada.
Näiteks olen näinud mitu korda klienti kassapidaja peale karjumas. Ikka nii, et kaugele on kuulda. Põhjuseks lihtsad asjad, näiteks see, et kassas on tootel teine hind või et alkoholi enam ei müüda. Olen näinud kliente tegemas ülimalt labaseid "komplimente" ka kassapidaja välimuse kohta.
Leidub ka neid, kes kassapidajale otse midagi nagu öelda ei julgegi, aga kaasa tulnud kaaslasega arutavad kõva häälega kui loll, saamatu või aeglane too ikka on. Lihtsalt sõimamised ja halva teeninduse ning kõrge hinna üle porisemised on nii tihti esinevad nähtused, et pole vist väärt mainimistki.
Mida kassapidajad selliste maniakkide peale teinud on? Nad lihtsalt punastavad ja ajavad oma asja edasi. Kuidas nad seda suudavad, ma ei tea. Aga minu poolt maani kummardus neile, kuna selleks peab ikka eriline enesevalitsus olema!
Kui nüüd natukene edasi mõelda, siis nende 10-12 tunniste tööpäevade jooksul on selliseid matse ilmselt rohkem kui üks. Igaüks neist viib tuju päris kindlasti alla ja hommikusest motivatsioonist tööd teha saab kiiresti vaid tülpimus. Lisaks ülbetele klientidele tulevad paratamatult tööle kaasa tervisemured ja probleemid kodus. Lisaks kindlasti ka rahaprobleemid, kuna müüjad töötavad ju täiesti absurdse palga eest!
Viimasel ajal on palju pihitud ka nende väga kehvadest töötingimustest. Põhiliselt Maximas toimuvast, aga ma tean oma tuttavate põhjal, et ka mujal pole olukord palju inimlikum.
Aga kui palju on naeratavaid ja sõbralikke kliente? Paljud teist klienditeenindajale naeratavad? Paljud teist kasutavad elementaarseid viisakusväljendeid, nagu "tere", "palun", "aitäh" ja "head aega"? Mina leian, et seda ei peaks tegema ainult teenindaja, vaid klient ikka ka. Ka endal on siis parem tunne!
Võib ju mõelda, et nad on siiski teenindajad ja peavad olenemata kõigest viisakaks jääma. Mina mõtlen hoopis nii, et olenemata sellest, et nad on teenindajad, on nad eelkõige ka inimesed. Kellegi emad, kellegi tütred, kellegi armsamad. Neil on õigus reageerida ja tunda emotsioone. Ma ei saa neid hukka mõista, teades, et ma ise ei seda tööd tehes sugugi parem poleks.
