Jõks salastaks erakondade nimekirjad
Põhiseadus keelab diskrimineerimise mis tahes alustel, kuid muu hulgas on eraldi välja toodud keeld poliitiliste veendumuste tõttu kedagi ebavõrdselt kohelda, vahendas pressiesindaja Jõksi seisukohta.
Justiitsministeeriumi registrikeskuse koduleheküljel avalikustatakse vastavalt erakonnaseadusele kõikide Eestis registreeritud erakondade liikmete nimed koos sünniaja, liikmeks astumise ning erakonnast väljaastumise või väljaarvamise kuupäevaga.
Jõks ütles, et nimekirjade avalikustamisega riivatakse ka igaühe põhiseaduslikku õigust eraelu kaitsele. “Isiku eraelu puutumatust on moodsas infoühiskonnas tema kohta käiva teabe levitamise teel võimalik märkimisväärselt kahjustada, seetõttu on isikuandmete levitamine ilma isiku nõusolekuta lubatav ainult ülekaalukate huvide korral,” selgitas Jõks oma seisukohta.
Õiguskantsler leidis, et ei saa heaks kiita õiguslikku olukorda, kus inimese soovi end erakondlikult määratleda ning seeläbi oma veendumuste kohaselt käituda kammitseb hirm võimaliku diskrimineerimise või muude ebameeldivuste ees.
Valdav osa riigikogus esindatud erakondade poliitikuid ei mõista õiguskantsler Allar Jõksi kahtlusi erakonnaliikmete nimekirjade avalikustamise suhtes.
Erakonnaliikmete nimekirjade avalikustamise nõude sätestas 2000. aasta novembris vastu võetud avaliku teabe seadus. Selle ühe autori, mõõduka Ivar Tallo sõnul põhineb avalikustamisnõue lihtsal tõsiasjal, et erakondade eesmärk on riigis võimule saada ja võimu teostada. “Aga demokraatlikus ühiskonnas peab võimu teostamine olema avalik,” ütles ta BNS-ile. “See, mis vaated tegelikult kellelgi on, on loomulikult iga inimese asi ja vajab seaduse kaitset, kuid jälgides jooksmist ühest parteist teise võib oletada, et paljud ei astu erakonda ideaali pärast.”
Tallo lisas, et antud vaidlust on ennegi vaieldud ning riigikogu eelmises koosseisu põhiseaduskomisjonis esitas samalaadseid kahtlusi põhiliselt Tiit Toomsalu.
Ka reformierakondlasest endine justiitsminister Märt Rask nentis, et on Jõksi vaevavate kahtlustega juba neli-viis aastat kokku puutunud. Tema hinnangul pole avalikustamine ise põhiseadusevastane, küll on seda diskrimineerimine. “Aga siis on tegemist konkreetse faktiga, mida peab karistama,” nentis ta. “Kas me peaksime seetõttu kõik kirved ära korjama, et kurjategija neist üht kasutas?”
Eelmise riigikogu põhiseaduskomisjoni liige isamaaliitlane Mart Nutt ütles, et keegi ei sunni mõne erakonnaga liituma inimest, kes kardab tagakiusamist oma maailmavaate pärast.
Nutt tõdes, et erakonnad on avalikud organisatsioonid ja oleks äärmiselt kummaline, kui demokraatlikus ühiskonnas tehtaks liikmeskond salajaseks. “See muudaks erakonnad vandeseltsideks ja tekitab olukorra, kus erakonna tegutsemise põhimõtteid on väga kerge kuritarvitada,” ütles ta.
Nutt tõi näiteks, et vastavalt seadusele ei tohi ka õiguskantsler koos mitme kõrgema riigiametnikuga, nagu president, kaitseväe juhataja, riigikontrolör ja teised, kuuluda erakonda. Liikmeskonna salastamise korral ei saaks avalikkus seda kontrollida.
Riigikogu praeguse põhiseaduskomisjoni esimees Urmas Reinsalu ütles, et Res Publica pooldab avalikkust ja läbipaistvust.
Tema andmeil pole liikmeskondade avalikustamise tõttu probleeme tekkinud. “Üldiselt on ju teada, kes kuhu kuulub,” lisas ta. “Võimalik, et õiguskantsler on kaebusi saanud, siis võiks ta need üldistada ning parlamendile esitada.”
Põhiseaduskomisjoni esimehe sõnul on Eestis olnud mureks pigem sundpolitiseerimine, kuid seda praegune probleemitõstatus ei lahenda.
“Loodetavasti käsitleb õiguskantsler oma seisukohti sügisel, kui ta esitab riigikogule raporti põhiõiguste ja -vabaduste kohta,” lisas Reinsalu. “Kui ta teeb vastava ettepaneku, arutab põhiseaduskomisjon seda kindlasti.”
Reinsalu möönis siiski, et Eesti on Euroopas üks väheseid riike, kus erakondade nimekirjad on avalikud.
Põhiseaduskomisjoni keskerakondlasest liige Evelyn Sepp nentis, et Jõksi tõstatud teema kerkis üles aruteludes saksa kolleegidega kevadel olnud konverentsil.
Sepp ütles, et seni on see nõue üldist ühiskondlik-poliitilist arengut arvestades end õigustanud ning erakonnamaastik on korrastunud. “Organisatsioonid on suhteliselt avatud ja läbipaistvad, mis iseenesest on väärtus ja demokraatia teostamisel äärmiselt oluline,” nentis ta.
“Tõsi, asjal on ka teine külg,” lisas ta. “Pole saladus, et massiivsed poliitilised nõiajahid niiöelda vale erakondliku kuuluvuse eest said tohutult tuult tiibadesse aastatel 1999 — 2000, kui näiteks toonane Tallinna linnapea Jüri Mõis kaardistas linnaametnikud nende parteilise kuuluvuse alusel, mille tulemusel paljud inimesed töö kaotasid.”
Sepp möönis, et antud teema väärib pikki ja põhjalikke arutlesid ning analüüse. Tema hinnangul tuleb säilitada parim olemasolevast ja muuta vaid seda, mis tõesti on vajalik.
Jõksi kõhklusi mõistis eelmises riigikogus põhiseaduskomisjoni kuulunud rahvaliitlane Jaan Pöör. “See säte võeti vastu siis, kui oli avalikustamise suund, kuid võib meie praegust poliitilist kultuuri arvestades liiga liberaalne olla,” ütles ta. “Riigikokku, volikokku või ministriks pürgija parteilisus on niikuinii teada, aga kas peab olema avalik ka selle nimi, kes kord aastas koosolekul käib?”
Pöör avaldas arvamust, et parteide nimekirjad ei tohiks olla küll salastatud, kuid mitte ka internetis üleval. “Võib-olla oleks parem, kui nende juurde pääseks vaid teabenõuet esitades,” ütles ta.
