Rain Kooli: Kristian Smedsi “12karamazovit“ — peegli ees näeme, raisk!
Mis siis, et ei sina ega su kaaslane ole tingimata võimelised sõnakestki lausuma.
Kui see on vaikus, siis see vaikus karjub. Kisendab sulle kõrva, näkku, igasse õnarusse. Ja kui ei kisenda, siis sosistab sulle võrgutavalt kõrva nagu Liis Lindmaa, pussitab teravustega nagu Mari Pokinen või väänab su transsi nagu Tõnis Niinemets. Ja just siis, kui sa arvad et ongi päris vaikus, hakkavad 12 Karamazovit su peas uuesti lammutama.
Eelnev ei tulene ainult muusikast, mis siis, et muusikat on “12karamazovis” palju ja lõpupoole üha enam, nii et lavastuse finaalis tõuseb helimassiiv juba pisut häirivalt isetähenduslikuks. Kogu etendus on üks ülifüüsilise Soome teatritraditsiooni, Kristian Smedsi isikupärase loojapuudutuse ning uskumatult andekate ja mitmekesiste noorte ilutulestik. Vaikust kasutatakse ainult traagelniidina, ülejäänud aja pannakse publik nii vaimselt kui kohati ka füüsiliselt halastamatult proovile.
Jouko Turkka jälgedes
Soome (psühho)füüsilise teatri grand old man’i Jouko Turkka eesmärk oli kohati äärmuslikkuseni viidud füüsilisusega vabastada näitlejad liigsest kontrollist iseenda ja oma loomingu üle. Tema endised õpilased on öelnud, et Turkka ei talunud “näilist näitlemist”, mille ärahoidmiseks ta põhimõtteliselt lõhkus oma tudengid aatomiteks, et need siis ahjusoojadena ilma psüühikast ja füüsilisest suutmatusest tulenevate piiranguteta liikuma panna. Nagu öeldud, ammutab Kristian Smeds oma lavastajateel Soome füüsilise teatri traditsioonist, kuid ta teeb seda kas just leebemal, aga omamoodi intelligentsemal moel.
Smeds lõhub võrdselt aatomiteks nii näitlejad kui klassikaks kujunenud teose ning loob midagi enneolematut nende sümbioosist, võttes aatomi siit, aatomi sealt ja kolmanda veel publikust. See pole draama ega tragöödia, komöödia ega satiir. See on elu ise.
Võttes arvesse, et “12karamazovit” on neli aastat kestnud projekt, on Smeds saanud oma kuraditosinaga eriti sügavuti minna, nii et tulemus on eriti nauditav. Vana tõde on, et kõik, mis paistab mänglevalt kerge, on saavutatud ränkraske tööga. On raske ette kujutada, kui mitu liitrit higi, verd ja pisaraid proovides on valatud, aga valmis on saanud trupp, mis on oma tegemistes nii vaba ja nii siiras, et säärast ei kohta tihti ka pikka aega mänginud professionaalsete näitlejate puhul.
Kui kedagi veel lisaks juba mainitud triole eraldi esile tõsta, siis Maili Metssalu ja Jim Ashilevi, kuigi nõrku lülisid selles ketis ei olegi.
Publik ei pääse peitu ega pakku
“12karamazovit” on lisaks füüsilisele ka jõuliselt psüühiline ning sotsiaalne teater. Viimast aga mitte selle sõna üldisemas kasutuses. Smeds ei võta ette poliitikute korruptsiooni või Eesti rahva iibeprobleeme. Ei, tema lavastuses on teemad ürgsed — moraal, ausus ja usaldus, armastus ja seks — ning neid käsitledes ei minda n-ö massidesse, vaid tehakse pikki ja sügavaid retki inimloomuse nii valgustatud kui pimedatesse nurgatagustesse. Smedsi luubi all on indiviid oma valikutega, mitte rahvus ja sellepärast on “12karamazovit” kusagil mujal raske ette kujutada kui väliselt kammerlikus Von Krahlis.
Väike ruum ja jõuline teater toovad paratamatult, tegelikult isegi etteaimatavalt ning taotluslikult, kaasa selle, et publik ei pääse peitu ega pakku. Sellele Smeds mängibki. Sa võid püüda olla kaval ja istuda igaks juhuks esimesest reast kaugemale, keskelt äärele, aga 12 Karamazovit leiavad su siiski ja veavad sind hinge- või teinekord suisa kättpidi keset sündmuste keerist.
Mugavustsooni siin ei eksisteeri. Kui on pidu, pistetakse sulle tops pihtu ja kallatakse viina (ehtsat!), kui on vaja laua äärde külalisi (või kujuteldava vankri ette hobuseid, kuidas võtta), kutsutakse need kohale ja kui on vaja kuuma soome-ugri poissi, siis leiab sellegi. Sotsiaalsele kontrollile tõmmatakse vesi peale.
Peegli ees näeme, raisk!
Kristian Smedsi “12karamazovi” üks nauditavamatest tahkudest osa on aga oskus paisata publik peegli ette ning piltlikult öeldes ta nina- ja põskepidi mööda peeglit laiali määrida. Inimloomust ei lahata ju ometi mitte mingil abstraktsel ja kaugel tasandil, vaid etenduse käigus teeb teekonna iseendasse iga saalisviibija.
Kaks stseeni tõusevad oma halastamatus puhastustules eriti esile.
Hüsteeriasse sattunud õe karistamiseks tiritakse ühel hetkel kohale kastide kaupa kivisid (seekord mitte ehtsaid!). Vägavallaeufooriat puhutakse lõkkele, üksteist kõetakse üles… kuni kõik haaravad kastist kivid, tormavad ringi, jagavad publikulegi… “Visake!” Ja kui viskamiseks läheb, ei jäta viskamata ükski pealtvaataja! Mitte ükski ei poeta peos olevat kivi tagasihoidlikult pingi alla, keegi isegi ei tundu tajuvat, et tal on võimalus valida. Nakkus on levinud.
Teises stseenis püütakse aga publik vahedalt lõksu. Just publik, mitte lavastaja, alistab ühe sümpaatseimatest näitlejatest julmale piinamisele, alistamisele ning alandamisele. Me ei saa aru, mida me teinud oleme, enne kui on juba liiga hilja. Siis aga tabab vasarahoobina teadmine: “Ma ise tegin seda, ma langetasin otsuse, see on sama hea kui piinaksin teda ise…” Ainult mõttesammu kaugusel siit on kõik need igapäevased valikud, mida me teeme, kuid mille tagajärgi me korralikult ei adu.
Teatrisaalist astub välja füüsiliselt, kuid eriti psühholoogiliselt rapitud vaataja. Õnneks tõusevad sellest tuhast fööniksid. Pealmiseks jääb soov olla siit edaspidi natukenegi parem inimene.
Käesolev artikkel on ilmunud ka ajalehes Kultuuripealinn.
