Kati Saara Vatmann: Õpetajate psühhoterror lammutab meie lapsi
Viimases Õpetajate Lehes kirjutasin, kui kohutavalt lõhub lapsi jõhker võidujooks menukoolidesse, millega rikutakse tulevase põlvkonna lapsepõlv, närvid ja eneseusk. Oma kodusest gümnaasiumist välja lendavatel preilidel-noorhärradel on sama valus. Õieti veel valusam, sest pesast välja kukkumine langeb kokku niigi rabeda murdeeaga. Sama linna teise tublisse gümnaasiumisse üle minnes neil preilidel alles valus hakkas.
Sissejuhatuseks teemasse said nad teada, et nende senisest koolist tulnuid ei sallita siinses koolis a priori ning midagi head neil oodata pole. Kust koolinoored ja nende vanemad selliseid ähvardusi kuulevad? Õpetajate toast imbub absoluutselt kõik kuluaaridesse, olgu öeldud teadmiseks kõigi linnade kõigi koolide kenadele kollektiividele.
Õpilased ja nende vanemad saavad tagaselja rääkimisest teada nii teiste õpetajate kui lapsevanematele tuttavate õpetajate kaudu. Õpetajatetoast jõuab avalikkuse ette nii see, et mõni pedagoog paneb tina ja on mõne kolleegiga õrnemates suhetes kui ka see, mida õpilased õpilastest räägivad: liiga paks, liiga peenike, liiga vaene, liiga rikas, liiga rumal, liiga andekas… Neid jutte teab nii ministeerium kui õpilaspere. Ja selle nähtuse nimi on kaudne psühhoterror.
Jah, kõik me klatšime, halvustame, sildistame (see on meie mustem pool, millest me kõik peame välja kasvama), ent õpetajad ei tohi kogu oma väikese palga kiuste endale sellist asja lubada. Kutse-eetika, kallid koolmeistrid! Kõik tuleb päevavalgele, uskuge mind.
Kõik koolilapsed tahaksid endale nii klassijuhatajaks kui aineõpetajateks õpetaja Lauri. Paraku on igal ajastul ka Köstrid. Ja enamus pedagooge on kenad inimlikud keskmised seal kahe vahel, oma veidrustega. Ka Mauruse koolis ja Westholmis olid õpetajateks veidrustega vennad, muidu poleks Tammsaare ja Kross neid raamatusse raiunud.
Tänapäeval on enamus õpetajaid õed, mitte vennad — ja julgen näha selles faktis üht olulist psühhoterrori põhjust. Naistel kipub olema rohkem neuroose ja isiklikke probleeme. Sellepärast, et mehi on vähem kui naisi ja kõigile ei jätku. Ja kui jätkub, siis pahatihti mitte õige. Sageli ei tahtnud need naised (tänapäeval teatavasti ambitsioonikamadki kui mehed) saada mitte õpetajaks, vaid geeniuseks ja valitud eriala tipuks. Aga reaalsus on just see, mis ta on.
Ja sisimas kääriv rahulolematus muudab õpilaste suhtes subjektiivseks.
Kirjutasin mõne aja eest Õpetajate Lehes oma meeldejäävaimast koolielamusest. See polnud seotud mu enese, vaid vanima pojaga, kes nuttis 15-16aastasena õhtuti kodus. Täpselt nagu Tüdruk ja mitu teist selle kooli tüdrukut, kellest täna jutustan. Mu poeg sai eluliselt üliolulise eriala õpetaja käest teenimatult halbu hindeid ja ohjeldamatuid mõnitusi selle eest, et on minu poeg. Keskkooli pääses ta selle „pedagoogi“ püüdluste kiuste, kuid meeleheitlike pingutuste ja üleinimliku eneseületuse hinnaga.
See Tüdruk nutab kodus igal õhtul.
Ta ei taha kooli minna, ehkki varem armastas väga õppida. Põhjuseks pidev mõnitamine, ilmselgelt sihilik hinnete alandamine, rõhutatud usaldamatus ning sõim klassis ja laim õpetajatetoas.
„Selle õpetaja tunnid on iga päev, ta õpetab meile aineid, mis pole mõõdetavad nagu reaalained. Paljud asjad on mitmeti mõistetavad,“ arutleb Tüdruk. „Analüüsime tunnis äsja õpitut ja kui miski on vaieldav — aga igale inimesele võib jääda isegi positiivsest ja negatiivsest erinev mulje — siis on õige ainult see, mida arvab tema. Kõik teised arvamused on valed ja loovalt isikupärane lähenemine keelatud. Ta kritiseerib õelalt — läheb seejuures VÄGA isiklikuks — ning teeb julmalt maha need, kes arvavad teistmoodi kui tema. Nii möödubki enamus tema tundidest — eelmises koolis oli just see õppeaine mu lemmik — halastamatu sõimuga ning meie mahategemisega.
Ja pärast tunde ilgub ta õpetajatetoas nii meie hinnete kui isikliku elu üle — mingit privaatsust ta meile ei jäta. Kõik see jõuab ju meieni teiste õpetajate ja ka õpetajate tuttavate kaudu tagasi. Minu emal on õpetajatetoaga usaldusväärne otseühendus, sellepärast ta teie poole pöörduski.
Me ise ei ole saatusekaaslastega veel kusagile pöördunud, sest arvame, et keegi ei usuks seda kõike, ei teeks sellest välja, peaks seda lihtsalt tühiseks konfliktiks õpetajaga või meie puberteedi tagasilöögiks — kummalisel kombel mitmetel õpilastel korraga… Me ei taha rohkem haiget saada — oleme nagunii juba katkised ja haiged.“
Kuna õpetaja saab oma suhtumisi iga päev välja näidata, õpib osa ebasoosituist õhtul viis tundi, kuni kokku kukub. Teine osa saadab nii tema kui kooli kus see ja teine ja läheb teise kooli. Kuna pisikeses linnas pole palju koole valida, siis pahatihti ka teise linna. Mida tähendab pubeka lahkumine kaitsva kodu pilgu alt, kujutate ise ette.
Tüdruk ja tema sõbratarid armastasid seni kogu hingest seda haridussuunda, kavatsesid mõnd selle ala haru kõrgkooli edasi õppima minna. Nüüd on see kõik sügavalt vastumeelt. Seega võib liialdamata öelda, et psühhoterror muudab noorte inimeste saatusi. Mitte ainult selles koolis, vaid kõigi linnade kõigis koolides, kus mõni õpetaja oma komplekse ja kibestumist õpilaste peal välja elab.
Lõhkumine toimub ka füüsilisel tasandil. Ega kõik psühhoterroristid just peksa koolilapsi, nagu televiisor kui ühiskonna sanitar alailma paljastab ja vahendab. See Tüdruk ja tema saatusekaaslased käivad puruhaigetena koolis. Kes vahetult pärast jalaoperatsiooni. Kes murtud roietega. Kes üle 39 kraadise palaviku ja angiiniga. Miks? Sest õpetaja ei usu mitte ühtki tõendit, olgu selle kirjutanud arstid või lapsevanemad. Katkise ja palavikulisena koolis käimine toob väga tõenäoliselt kaasa eluaegsed tüsistused. Moondunud luustiku. Neerude ja südame haigestumise karmi ülekoormuse tõttu. Hirmu pärast enese piitsutamine on ohtlik.
Selge, et inimesed ei saa kõik üksteisele meeldida. Väärikas täiskasvanu suudab aga mistahes mittemeeldimisega soliidselt ja suuremeelselt toime tulla. Pedagoogide puhul lisandub eeldatavasti kutse-eetika ning vastutus meie rahva uute põlvkondade vaimse ja füüsilise tervise eest. Paraku kogetakse kahetsusväärselt paljudes Eestimaa koolides väga valusalt, kuidas kriisis ühiskond tekitab katkiseid inimesi — pedagoogid teiste seas — ning need omakorda lõhuvad õrna ja habrast noorsugu. See aga on kuritegu oma rahva vastu.
Lahendus? Kõik koolmeistriks sobimatud, kes tundsid end selles loos ära või tajusid ebamugavaid paralleele, peaksid kaaluma elukutse vahetamist. Suudavad tagasi astuda ebaõnnestunud poliitikud ja kõrged ametnikud, suutku ka lihtsurelikud, kes on eksikombel vales kohas. Maailmas on väga palju sobivamaid kohti, mis teeksid need äpardunud õpetajad õnnelikuks. Nad ise ka ju ei taha iga päev kurjad ja vastikud olla ja lapsi nutma panna. Ei taha ju?
