Eesti jalgpalli tuleb toetada ka siis, kui kaotame

Eesti jalgpallikoondise populaarsus on viimase poole aastaga tõusnud märgatavalt. Kas see jätkub ka vähem edukamatel perioodidel? Või on eestlaste vaimustus võlts?

Julgen väita, et jalgpall on Eestis hetkel kõige populaarsem spordiala. Eriti nüüd, kus oleme pääsenud EMi play-off'i. Rahvas on meie mängumeestest vaimustuses ning ka noorsugu on leidnud endale iidolid, keda püütakse võimalikult palju jäljendada. Tegemist on uue nähtusega ning see peab seotud olema jalgpallikoondise edukusega EM valikmängudel. Aga üks rahvas peab olema valmis oma mehi ka rasketel aegadel toetama ning sellega võib eestlastele probleeme tekkida.

Veel kaks aastat tagasi tembeldati Eesti jalgpallikoondist konkurentsivõimetuks, allakäinuks ja häbistavaks. Kõik see toimus ajal, kui võtsime vastu valusaid kaotusi ning olime allakäigutrepi viimastel astmetel. Pärast põhja kompamist tuli aga meestele, eesotsas Tarmo Rüütliga, nähtavasti sisse uus hingamine. Tulemused paranesid. Järk-järgult hakkasime aina tugevamaid vastaseid alistama. Võit Uruguay üle on hetkel justkui trofee kapi otsas. Nüüd juubeldavad ka need, kes varem meeskonda maha laitsid. Irooniline, kas pole?

Tulemas on Iiri-Eesti matš. Lisaks jalgpallile peame me, Eesti jalgpallifännid, võitlema Iiri pooldajatega ka vaimu tugevuses. Vastased on teadupärast sellel alal meistrid. Kuid lubades endile kohe praegu, et oleme meie meestega nii heas kui halvas, tagame endale kindla võidu. Olenemata sellest, mis toimub väljakul.