Tudeng: Eesti ülikoolides jääb puudu avatud diskussioonist
Nagu selgub, ei oleks tohtinud paljud doktorandid üldse doktorantuuri sissegi saada, ülikoolides on liiga palju üliõpilasi, liiga vähe professoreid ja liiga vähe on aega iga üliõpilasega eraldi tegeleda.
Loomulikult kerkib siin esile mitmeid probleeme. Mina kui esmakursuslane ei saa kindlasti arutleda adekvaatselt kõigi nende probleemide üle. Kuid selle lühikese aja jooksul, mis ma olen ülikoolis veetnud, olen ma märganud mitmeid probleeme, mida ka eespool nimetatud artiklis on käsitletud ning millest mõningatel ka järgnevalt lähemalt peatun.
Esimene nendest on üliõpilaste dialoogivõimetus. Lihtsamalt öeldes on see hirm või tagasihoidlikkus õppejõuga suhtlemisel. Põhjuseid võib olla mitmeid. Esmane põhjus on kindlasti hirm lolliks jääda. Kui üliõpilane isegi teab kindlalt mõnda vastust õppejõu poolt esitatud küsimusele, tekib tal siiski automaatselt mõte, et äkki on ta vastus vale, äkki jääb ta naerualuseks või äkki on ta teadmised väärad.
See pärsib suulist küsimustele vastamist ja dialoogi astumist. Antud kontekstis tuleks igal juhul küsimusele vastata – isegi juhul, kui vastus on vale – sest dialoog aitab välja selgitada vale vastuse korral õige vastuse ning õige vastuse korral seda veelkord kinnistada. Samuti võib ühe vastaja korral ka teistel rohkem julgust tekkida ja nii võib algust leida suurem arutelu antud küsimuse üle, mis juba loob dialoogi. Esimene samm on alati kõige raskem, kuid kui esmane takistus on ületatud, võib suhtlus edaspidi vabalt areneda.
Teisena võib välja tuua ülerahvastatuse. Ei saaks öelda, et ülikoolides oleks liiga palju õpilasi, sest kõrgharidusega inimesi on siiski vaja, kuid loengud on tõepoolest ülerahvastatud. Minu arvates on probleem pigem õppejõudude vähesuses. Õppejõud peavad tegelema ühes loengus korraga mitmesaja inimesega. Loomulikult ei ole neil aega iga üliõpilasega isiklikult tegeleda. See oleks lausa absurd. Kuid kindlasti on viise, kuidas läheneda sellele vastava õpetamismeetodiga, mille puhul igaühel neist mitmesajast üliõpilasest oleks võimalik adekvaatset tagasisidet saada.
Üheks selliseks võimaluseks on ka eespool mainitud artiklis käsitletud seminar. Seminar on väga lihtne lahendus, kuidas kõrvale põigata õppejõudude vähesusest ja üliõpilaste paljususest. Seminarides on enamasti paarkümmend inimest, mis lubab luua vabama keskkonna, kus ka üliõpilased on aktiivsemad õppejõuga dialoogi astuma. Samuti käsitletakse seal probleeme, mis tavapärases massiloengus kõrvale jäävad. Kuid just need probleemid loovadki või tugevdavad isemõtlemisvõimet, arutelu ja analüüsi. Seminare ei tohiks kaotada, vaid hoopis vastupidi, neid tuleks rohkem korraldada.
Kolmandana peaks mainima, et Eesti puhul on mulle jäänud selline mulje nagu vaadataks ainult paberit, mitte aga teadmisi. Kui inimesel on kõrgharidust tõendav dokument käes ja seda oma CVs kajastatatakse, siis on tema eelistatus teiste kandidaatide eest kindlasti väga suur. Sageli ei kontrollita töövestlusel isegi inimese põhiteadmisi antud valdkonnas ning ei paluta sooritada proovitööd, vaid inimene võetakse puhtalt sellesama paberi alusel koheselt tööle, eeldates, et ta on oma ala spetsialist. Sageli võib paremaks osutada hoopis mõni teine kandidaat, kuid mis teha, paber ju loeb.
Kõrvalepõikena kirjutaksin veel käesoleval aastal TeaMe programmi raames Euroopa Sotsiaalfondi toel valminud saatest „Püramiidi tipus“, mida näidati Eesti Televisioonis. Selles saates näidati Eestist pärit või Eesti juurtega teadlasi, kes tegutsevad maailma eri paikades väga erinevates valdkondades. Saade tõi päevavalgele nimesid, kellest paljud meist varem kuulnud ei olnud. Saate kirjeldus on Eesti Rahvusringhäälingu veebilehel sõnastatud järgnevalt: „Saatesari on mõeldud võimalikult laiale auditooriumile, et meie maailmapilt saaks selgemaks ja avaramaks, et saaksime selgust meie ümber toimuvatest protsessidest ning oskaksime näha seoseid ja valikuid, mis suunas maailm areneb. Samuti püüame vastata küsimusele: kuidas puudutab teadus tavainimest ja mil viisil muudab teadlaste töö meie elu paremaks?“
See kõik on tõepoolest väga hariv, ning 16 saate jooksul oli huvitavat vaatamist palju, kuid kas saate kirjelduses esitatud küsimustele leiab siiski vastuse saadet vaadates? Minu meelest mitte. Tegu oli taas järjekordse saatega, kus püütakse näidata, kui tublid ja edukad on eestlased. Juba põliste eestlaste loomusesse oli sisse kirjutatud, et tuleb olla naabrist parem. Alati tuleb uhkustada, isegi iga väikseima saavutuse puhul, et teiste silmis parem välja näha. See on nolens volens tulenev Eesti riigi väiksusest. Iga saavutus on tähtis, iga edasiviiv jõud on vajalik. Loomulikult on need teadlased oma ala professionaalid, kuid miks ei ole ühtegi saadet haritlastest?
Kui toetuda Eesti õigekeelsussõnaraamatule, saame sõnale „haritlane“ vastena sõna „intelligent“. Siinkohal tekib vähemalt minu silmis probleem. Kas haritlane ja teadlane ei ole ega või olla enamasti üks ja seesama isik? Miks püütakse eelmainitud artiklis rangelt näidata, et antud terminid on üksteist välistavad? Vähemalt minu silmis langevad terminid „teadlane“ ja „haritlane“ küllaltki sageli kokku.
Teadlane on teaduse alal tegutsev isik. Kuid selleks, et teaduse alal tegeleda ja seal edukas olla, tuleb minu arvates kindlasti olla ka haritlane. Poleks ju mõeldav, et teadlased ei oma ühtegi teaduskraadi või pole kunagi õppinud mitte midagi antud eriala kohta, kus nad just parasjagu tegutsevad. Kui nad seda juba on teinud, on nad enne teadlaseks saamist kindlasti haritlased. Jätan siinkohal käsitlemata erinevad üliinimesed ja geeniused. Seega võib järeldada, et ka teadlased on olnud või on haritlased ning ei tohiks nii rangelt neid termineid käsitleda üksteist välistatavatena.
Probleeme on kindlasti veel ja ma arvan, et enamus probleeme saavad alguse juba põhi -ja keskkoolist. Eriti selgelt oli see tajutav keskkoolis. Keskkool peaks olema ettevalmistus ülikooliks, kuid kahjuks see nii ei ole. Keskkoolis tegeleti sellise õppevormiga, mida võib nimetada „pähetuupimiseks“. Kontrolltöödeks „tuupisid“ õpilased etteantud materjalid pähe ja said töö arvestatud. Ka reaalainetes lahendati tihti liiga ühetaolisi ülesandeid. Kogu see tegevus pärssis tugevalt õpilaste analüüsi -ja isemõtlemisvõimet.
Enda arvamust ja teadmisi sai näidata vähesel määral kirjutatavates kodu -ja klassikirjandites ning esseedes. Kuid sellest kõigest jäi kindlasti väheks. Õpilased said baasteadmised n-ö „kõigest“. Üritati käsitleda kõike ja teadmised jäid enamasti väga pinnapealseteks. Minu arvates ei valmistanud selline õppevorm ja tegevus mind mitte kuidagi ette ülikooliks. Vahest on see isegi saanud praeguse õppemeetodi puhul teadmiste omandamisel takistuseks, sest puudub pidev press ja pealesurumine ning „tuupimine“. Rohkem pööratakse ülikoolis siiski tähelepanu järelduste tuletamisele ja analüüsivõimele. Seega ei saa süüdistada ainult ülikoole kõigis probleemides, vaid tuleb vaadata kaugemale, otsida probleemide tekkimise alget ning hakata lahendusi juba seal välja pakkuma. Dimidium facti, qui caepit, nabet.
Probleeme on veel palju ja rohkemgi veel. Haridussüsteem on pidevalt arenev ning on väga hea, et leidub julgeid ja arukaid inimesi, kes neid probleeme ikka ja jälle päevavalgele toovad. Kuid kas probleeme ei esine mitte igal pool ja igal ajal? Minu arvates esineb küll. Probleeme tuleb märgata, nende üle tuleb arutleda ning võimalusel tuleb probleemid kõrvaldada või vähemalt püüda olukorda parandada. Probleemidevaba ja ideaalselt toimiv maailm on kahjuks vaid unelm, mis kunagi teoks ei saa. Kuidas on lood haritlaste alaproduktsiooniga ja teadlaste üleproduktisooniga? Võib-olla, et see tõepooles nii on. Kuid minu silmis ei ole see kõrgkhariduse puhul suurimaks probleemiks.
