Marika Villa: 9. novembri mitu palet — juutide tapmise stardipaugust Berliini müüri langemiseni
Näiteks siin novembrirevolutsiooniks nimetatav meenutab mõneti Vene oktoobrirevolutsiooni, mis kahtlemata eeskujuks oligi. Rahulolematus sõja jätkamise pärast (see jätkus, kuigi kaotus oli juba silmnähtav), oli rahva kannatused viinud piirini, millest algavad revolutsioonid.
Rahutused algatasid Kieli madrused, kelle mässu ei surutud veriselt maha, nagu Kroonlinnas. Vastuhakku sümboliseerib punamadruse pronkskuju Ida-Berliinis. Vene eeskujul tekkisid tööliste ja sõdurite komiteed ja nõukogud. Rahvas järgis kogu riigis massiliselt streigiüleskutseid ning nõudis keisrit troonilt maha. See viis lõpuks 9. novembril 1918 Berliinis vabariigi väljakuulutamiseni ja keiser Wilhelm II võimust loobumiseni.
Sellega sarnasus Venemaaga lõpeb, sest revolutsionääride ideid ja eesmärke takistas ellu viimast (jaanuaris 1919) sotsiaaldemokraatide vastupanu. Valitsenud ülemkihti ei tahetud täielikult kõrvaldada, vaid hirmust kodusõja ees taheti sellele anda aega harjuda uute demokraatlike tingimustega. Saksa sotsialistid liitusid kodanlike erakondadega, et koos maha suruda SPDst eraldunud vasakäärmusliku spartakusrühmituse ülestõus.
Novembrirevolutsioon lõppes uue põhiseaduse vastuvõtmisega Weimaris augustis 1919.
Leidmata poolehoidu rahva seas oli Weimari vabariik pinnas, millel sai hästi areneda rahvussotsialism. Konflikt rahvussotsialistliku saksa töölispartei NSDAP ja „marksistliku juudipartei” SPD vahel kulmineerus 1923. aastal Münchenis korraldaja poolt ülepakutult Rahvusrevolutsiooniks nimetatuga, mis tõi tänavaile mitu tuhat osalt relvastatud meeleavaldajat. Politsei surus mässu maha, surma sai 14 demonstranti, partei keelustati ja selle liider mõisteti 5-ks aastaks türmi — paras aeg kirjandusliku “šedöövri” „Mein Kampf” loomiseks.
Läks tervelt 15 aastat, enne kui 9. november jälle ajalooraamatutesse sai. Sel ööl 1938. aastal tungisid SA- ja SS-üksuslased (erariides, et asi paistaks välja nagu „rahva raev”), juudi kauplustesse, tihti läbi vaateakende, ning hävitasid sisustuse. Vähemalt 8000 kauplust ja arvutul hulgal kortereid rüüstati ühe ööga, sadu sünagooge pandi põlema, tapeti ca 100 juuti. Mõne päeva jooksul viidi koonduslaagritesse 30 tuhat meest.
Purustatud vaateakende klirina ja kildude pärast on see pogromm saanud maailmas laialt kasutatava nimetuse Kristallöö. See päev tähistab ka üleminekut Saksa juutide sotsiaalselt eiramiselt ja diskrimineerimiselt avaliku vaenamiseni natsidiktatuuri ajal.
Vähem teatakse 9. novembrit 1967 Hamburgis. Sealse ülikooli uue rektori ametitalaari ja –keti pidulikul sisse pühitsemisel avasid üliöpilased loosungi „Talaari all kopitab 1000 aastat”, millega peeti silmas peamiselt seda, et Lääne-Saksa ühiskonna eliit oli jätnud andmata hinnangu natsionaalsotsialistliku korra kuritegudele. Tudengite kriitilisest hoiakust sai 1968nda aasta liikumise sümbol ja ühtlasi 1967. ja 1968. aasta parlamendivälise opositsiooni üks kõrgpunkt Lääne-Berliinis ja Liitvabariigis.
Viimane ajalooliselt tähelepanuväärne 9. november kannab aastanumbrit 1989 ja on sündinud eksikombel. Saksa DV poliitbüroo, nähes, et läbi kolmandate riikide (Austria, Ungari, Tšehhoslovakkia) läände siirdunud DV-sakslasi ei peata niikuinii, vaid nende arv aina kasvab, otsustas sel päeval lubada oma kodanikele reisimist, isegi läände, kuid alates järgmisest päevast. Ajakirjanike küsimusele, millal siis otsus jõustub ja Berliini müüri läbida saab, vastas toonane poliitbüroo liige: kohe. Hiljem seletas, et arvanud, et ega keegi niikuinii öö hakul kipu piirivalvepunkte läbima.
Siin ta eksis! Kui kell 23.30 avas esimene piiripunkt tõkkepuu, suutmata vastu panna rahvamassi tunglemisele, siis südaööks olid avatud kõik linna piiripunktid. 28 aastat linna poolitanud Berliini müür oli langenud! Tee Saksamaa ühinemiseks oli lahti.
Sündmus oleks väärt, et seda tähistataks uue Saksamaa rahvuspühana, kuid vastavad ettepanekud lükati tagasi just varasemate aastate 9. novembritel toimunu negatiivsuse tõttu. Kuid mis sest, et see pole kalendris punane — müüri langemise aastapäev on ometi kodune tähtpäev väga paljudele sakslastele.
