Riina Vändre: Eestis on kujunemas probleemiks uusvaesed ja ühiskonna kihistumine
„Linn on oma teenuse suures osas välja arendanud. Neile on öömajad, kus nad saavad pesta ja magada, ja kust nad saavad riideid,“ rääkis Vändre Delfile kodutute kohta. „Päris-kodutute heaks saab üsna vähe ära teha, sest kui inimese tahe on murdunud, siis saab ainult leevendada nende olukorda niipalju kui nad ise on valmis abi vastu võtma.“
Tüüpiline uusvaene on eluraskustesse sattunud noor mees
Vändre sõnul on ühiskonnas tekkinud uued ohud ja esile on kerkinud nn uusvaesed, kes on sattunud eluraskustesse tulenevalt juhuslikust majanduslikust kaotusest.
Tüüpiline uusvaene on Vändre sõnul alla või 30 ringis mees, kes on ka jäänud mitte endast tuleneval põhjusel elu hammasrataste vahele.
„Tal on häbi minna supikööki ja toimetulekutoetust vormistama või abi paluma oma lähedastelt,“ kirjeldas ta. „Ei taheta lapsi ega vanemaid kurvastada, jõlgutakse ja hulgutakse niisama, sest Eesti mees ei julge tunnistada muret, kuna ühiskonnamudel näeb ette, et mees peab olema tugev ja edukas.“
Ta tõi näiteks noormehe, kes käendas heas usus pereliikme laenu, kuid peab nüüd ise kohtutäituriga tegemist tegema ja sellest jääb raha üle vaid varjupaigas ööbimiseks.
Uusvaesed on sageli ka pikaajalised töötud, kes psühholoogilisele survele enam vastu ei pane, enda eest enam ei võitle ja ka alkoholiprobleemide küüsis olevad inimesed.
Hariduslik kihistumine
Teise probleemina tõi Vändre välja haridusliku kihistumise. „Ma ise sain hariduse nõukogude ajal ja kulun põlvkonda 35+,“ kõneles Vändre. „Meil kõigil oli suhteliselt võrdne stardipositsioon.“
Täna saavad aga need pered, kes on vaesemad, oma lastele pakkuda vähem kui üldse, silmaringi laiendavaid tegevusi ja huviharidust. Kindlasti ei saa nad panna oma lapsi eliitkoolidesse, mis annab tulevikuks inimesele külge justkui kvaliteedimärgi või kaubamärgi, seega ka suuremad eelised hakkamasaamiseks tasuvamatel elualadel.
Ka on Vändre sõnul vaesematel peredel puudulik infole ligipääs. Selle kõige tõttu jäävad nende lapsed otse öeldes rumalamaks ja kindlasti vähemate võimalustega edasises elus. „Osad lapsed võõranduvad võimaluste nägemisest,“ lausus ta ja lisas, et ühiskondlik kihistumine ja majanduslik lõhe on Eestis ka statistiliselt Euroopa liidu üks kõrgemaid.
Me taastoodame vaesust
„Valitsus saab raha ümber jagada nii palju, kui raha on,“ tõdes Vändre. „Pigem on see suhtumise küsimus.“ Tema sõnul on üks meede toetuste ümbervaatamine ja jagamine nendele, kes on reaalselt hädas. Taotluste arvu järgi on hädas ikka väga paljud inimesed ning silmas pidades toetuse määrasid, ei imesta Vändre, kui need viivad terve mõtlemise meeleheite piirile.
Vändre viitas, et sotsiaalministeeriumi kodulehel on tõsised andmed. „Seal on näha kui paljud inimesed sotsiaaltoetusi saavad,“ lausus ta. Näiteks tänavu esimesel poolaastal maksti toimetulekutoetust 13,8 miljonit eurot enam kui 20 000 leibkonnale, kus oli kokku üle 163 000 inimese.
Toimetulekupiiri määr on 76,70 eurot kuus, 61,36 eurot igale järgnevale liikmele ning toimetulekutoetuse saajal, kelle kõik perekonnaliikmed on alaealised, on õigus saada koos toimetulekutoetusega täiendavat sotsiaaltoetust 15 eurot. Kui need täiendavat sotsiaaltoetust saavad alaealised käivad koolis, siis on selle summaga praktiliselt võimatu iga päev korralikult toita, rääkimata jalanõudest-riietest, ammugi huviharidusest või hobidest.
Üksikud on haavatavamad
Vändre sõnul on riskirühmad üksivanemad, paljulapselised ja pikaajaliste töötutega pered ja üksikud vanainimesed. „Neil ei olegi mõeldav, et peale toidu ja üürikulude jääks veel raha muu jaoks,“ tõdes Vändre. „Sealt, kust niigi midagi võtta ei ole, võetakse veelgi enam hindade tõusuga ära. Paraku me taastoodame vaesust.“
Üheks abivahendiks vaesuse vastu on Vändre sõnul seos pereväärtustega. "Üksinduses ja üksiolevad inimesed ongi nõrgemad ja haavatavamad," nentis ta. "Kahekesi ja perekonnaga on ikka soojem, kahele kulub üks tekk ja kommunaalkulud on jagatavad."
"Liberaalne ühiskonnamudel soodustab
aga hedonismi ja individualismi, mille tulemusena jagunevadki inimesed hakkama saavateks elukunstnikeks ja mittehakkamasaavateks,
kelle seljas saab ratsutada ja keda enda kasuks rakendada," kõneles Vändre.
Ühiskondlikud majakad
Vändre nimetas ühiskondlikeks veduriteks ja majakateks, kes saavad midagi parandada, ühiskondlikke arvamusliidreid ja meediat, eelkõige kindlasti neid riiklike institutsioone, kelle tegevusi ka tasustatakse rahvalt kogutud maksudest.
„Tuntud ja kõrge profiiliga arvamusliidrid nagu kindlasti on riigikokku valitud rahvasaadikud, samuti president, saavad suhtumist vaesusesse oma eeskujuga muuta, olemasolevaid ja süvenevaid lõhesid kas vähendada või suurendada," usub Vändre.
Ta leiab, et oleks hea, kui kõrgelennuliste tegevuste ja intellektuaalselt huvitavate arutelude kõrval jaksaksid nad samal ajal ka nõrgemate ja löögialuste eest seista. "Need institutsioonid võiksid võtta vaesuse teema oma südameasjaks,“ soovitas ta. „Täna see on ebamugav ja kollasele meediale jäänud osa, aga päris tegelike olukordadega ei ole riigilt palka saavad kõrge profiiliga vastutavad isikud kursis. Tegelikult ei taha mitte keegi tegeleda viletsusega.“
„Need kümme aastat, mil mina olen Oleviste hoolekande tööd teinud, on oma silmaga ja ilma pasunakoorita meie vaeste üritusi kaemas käinud vaid üks minister, so tänane haridusminister ja mõned riigikogu liikmed. Kindlasti on olukordadega hästi kursis ka sotsiaalminister," märkis Vändre.
Ajakirjanikke on vaesuse teema tema sõnul olemuslikult huvitanud kogu aeg ja seda tõepoolest just „maailma parandamise“ eesmärgil. "Ajakirjanikke seob liiga tihti meediakanali, kui äriettevõtte formaat, mille tulemus peab olema suunatud suuremale vaadatavusele ja klikkide arvule," lisas ta.
Rikkus ja vaesus on seotud
„Eestis on päris palju viletsust,“ tõdes Vändre. „Üks asi on edukad majandusnäitajad ja üldistatud väline keskmine, kuid päris arvestatavast rikkusest saab osa ainult kümnendik elanikest.“ Varanduslik kihistumine ei tohiks Vändre hinnangul olla ka rikkamate ja hästi toime tulevate inimeste eesmärk.
„Ka rikkamatel ühiskonna majakatel või veduritel oma roll ühiskonna lõhenemise vastu võitlemisel. Mõtlen siinkohal just avalikku rolli, sest väga paljud neist toetavad omi eelistusi varjatult. Loogiline, sest nad ei soovi abivajajate horde ja kurikaelu oma kukile. Samas ei anna varjatud tegevused ühiskondliku suhtumise paremaks muutumisele midagi juurde. Arvamusliidri avalik eeskuju, heateod, millest teatakse, saavad oluliselt maailma helgemaks muuta ja uut lootust anda.
„Meil kõigil on homme parem elada, kui kohe oma hätta sattunud naabrimehe käekäigu pärast muret tunneme,“ vaatas Vändre ajas kaugemale. „Kui ühiskond on lõhenenud, siis tulevikus võib vaesusest tingitud probleemide tõttu kannatada saada ka rikaste vanemate laps.“
„Põhjala mudel ja suurem hoolivus peaks peaks olema silme ees“, leidis Vändre, kelle sõnul toovad seda ühiskonda eelkõige naised. Naised, kes täna ei pääse niisama lihtsalt otsustajate hulka. Just sel põhjusel toetab ta enda sõnul sookvootide kehtestamist. „ Meie riigi tänane juhtimine on mehelik ja maskuliinne - liialt ratsionaalne, liialt võidule, edule, konkurentsile ja terendavatele medalitele suunatud, mille tõttu unustatakse tihti inimesed sootuks ära. Aga inimesed ei ole pelgad töövahendid soovitud tulemuse saavutamiseks. Püsiv tulemus on seotud paljude inimese pikaajalise hea enesetundega, mitte ainult eliiti kuuluvate inimeste hea enesetundega,“nentis Vändre.
Abivajajate hulk kasvab
Vändre, kes on kümme aastat juhtinud MTÜ Oleviste hoolekande tegevust, kutsub kõiki üles ka tänavu kuduma sokke, kindaid, salle ja mütse, mida Oleviste kirikus vähekindlusatute jõulupuul ja vabariigi aastapäeval jõulupuule tulevatele abivajajatele jagada saaks. Et üritus õnnestuks, on vaja ka vähemalt 600 kommikotti puudust kannatavatele peredele ja lastele.
„Kes leiab endas jõudu annetada, siis oleme väga tänulikud. Olemasolevad ressursid kuluvad meil Sepa tänava „Sõbra käe“ supiköögi iganädalaseks käigushoidmiseks.“ Oleviste koguduse kodutute konto on 110220025984010, selgituses "annetus kodututele".
Vändre meenutas, et kui kümne aasta eest tuli kirikusse 300 inimest, kes sõna otseses mõttes toitusid prügikastis leiduvast, haisesid, olid muhklikud ja verised, siis viimastel aastatel on need inimesed kadunud, asendunud toimetulekuraskustes peredega. Abivajajaid, keda on juurde tulnud ei pruugi olla välimuselt teistest tänaval vastutulijatest eristatavad, küll aga kehvemalt riides. Eelmisel aastal käis jõulupeol kõvasti üle 600 inimese.
„Kodutu saab täna omale varjupaigast riided selga,“ kõneles Vändre. „Täna tulevad kirikusse inimesed, kellel ei ole ostujõudu ning minu hinnangul süvenevad just varandusliku kihistumisega seotud ohud.“
Vändre sõnul tundub talle, et riigi tasandil on vaesuse teemal mingi kurdistumine või tardumine, sellega ei taha keegi eriti tegeleda, sest pole trendikas, ega edukas teema.
„Sotsiaaltöötajad ise on juba teatud määral riskirühm, suhteliselt madalapalgalistena peavad nad toime tulema teiste hädade ja muredega. Head kaadrit on tulnud juurde tööpuuduse tõttu - need, kes on mujal töö kaotanud ja sotsiaaltööle läinud,“ rääkis ta. „Esimesel võimalusel lähevad nad aga sealt sektorist ära, kuna seal ei teeni suurt midagi. Aga neile kõigile tuleb öelda suur aitäh, sest see on üks suur häda ja viletsus, millega nad kokku puutuvad.“
„Eesti rahvas on harjunud olema kannatlik, töökas, kohati nagu põllul atra vedav härg, et annad aga piitsa ja läheb ilma nurinata edasi,“ kirjeldas Vändre kujundlikult kannatajaid. „Me räägime, et Eestil on hästi läinud ja on ka, aga kahju, et me ei räägi selle medali teisest poolest, viletsusega seotud olukordadest piisavalt. Justkui seda polekski, kui me sellest avalikult ei räägi. Justkui meie mure on ainult üldised kõrged näitajad teiste riikidega võrreldes, väline pool, eriti naabritega võrreldes. Inimeste käekäiguga seonduvatest ohtudest tuleks enam rääkida,“ leidis Vändre.
