Ene Tomberg: murelikuks teevad laste peatraumad ja kodus juhtunud õnnetuste suur hulk

Tallinna sotsiaal- ja terviseameti juhataja asetäitja Ene Tomberg rääkis täna konverentsil „Kuidas elad, Eestimaa laps?“ laste õnnetusjuhtumitest ja traumadest ning tõdes, et talle teevad muret kodudes lastega juhtunud õnnetused ja laste peatraumad.

„Murelikuks teeb see, et ligi pooled õnnetusjuhtumitest, kus vanem pöördub lapsega arsti juurde, juhtuvad kodus,“ rääkis Tomberg Delfile. „Lasteaedades meil ei ole õnnetuste arv suur - umbes 2,7 protsenti registreeritud õnnetusjuhtumitest, aga iga juhtumi taga on üks laps.“

Vastates küsimusele Tallinna lasteaedade turvalisuse kohta ütles Tomberg: „Tallinn on teinud suure töö koolide renoveerimisel, me oleme väga uhked ilusate koolide üle, lapse õpikeskkond peabki olema ilus, aga ajapikku me jõuame ka lasteaedadeni, ei ole nii, et kõik on räämas ja 30 aastat vana.“

Ta tunnustas lasteaedade töötajaid, kes on ruume värvinud, põrandakatteid asendanud ja teinud palju tööd. „Miks mitte kaasata ka lapsevanemaid,“ pakkus ta. „Kõiki asju ei saa kinni maksta.“ Ta pidas omaette väärtuseks seda, kui laps saab lasteaias öelda, et tema isa värvis selle seina või tema ema tegi selle seinavaiba.

Kas Eesti laste pea on suurem ja raskem?

Tombergi sõnul näitab statistika, et laste peaaju vapustusi registreeritakse Eestis kaks korda rohkem kui mujal maailmas. „Mul tekib küsimus, kas meie lapse pea on nii raske ja tarkust täis, et ta kukubki pea peale?“ esitas ta retoorilise küsimuse.

Tombergi sõnul unustatakse sageli ära, et kukkumisest tekivad ka jääknähud. Kukkumise järel võib ilmneda peavalu või käitumishäire või väsimine, mida me ei oskagi seostada ajukahjustusega, mille laps kukkudes sai, kõneles Tomberg.

Märka ohte

„Lapse ümbrus peab olema turvaline ja juhul kui ta ei ole turvaline, siis tuleb sellest asjast loobuda,“ kõneles Tomberg. „Kui miski asi on väga katki, siis ta tuleb lihtsalt kõrvalda, sest me peame nägema, et ohuvõimalus on olemas.“

Ta soovitas lapsevanematel hinnata kodus varitsevaid ohte laste kõrguselt. „Täiskasvanu vaatab oma pikkuse kõrguselt, aga maha tuleb istuda meetri kõrgusele ja vaadata, mis lapse silmade läbi on ohtlik,“ kõneles ta. „Millised pesuvahendid ja kemikaalid on vannitoas ja köögikapis, kas aknad on kindlate sulguritega, kas elektripistikud on kaetud,“ loetles Tomberg ohte,mida jälgida. „Emad ütlevad, et ma ei oleks iial arvanud, et see võib minu lapsega juhtuda, aga ühel hetkel teeb laps selle ära.“

Tomberg rõhutas lapse pea hoidmist ja tõi välja, et õnnetusi on juhtunud, kus laps kukub pesumasina pealt või ostukärust. Ta avaldas tunnustust kaubanduskeskustele, kes avalikult hoiatavad, et lapsi ei tohi panna ostukärudesse. „See ongi meie märkamine, see ongi hoolimine,“ lausus Tomberg.

Tomberg pidas vajalikuks kõiki vanemaid haaravat koolitust, kus õpetatakse neid ohte nägema.

„Kas me oleme endale selgeks teinud, et see kõik võib last ohustada?“ küsis Tomberg. Lisaks lastevanemate koolitusele peab Tomberg vajalikuks ka traumaregistri käivitamist, mis on plaanis olnud juba 1996. aastast.

2009. aastal registreeriti üle 52 000 õnnetusjuhtumi lastega, millega vanemad pöördusid arsti poole. Enam kui 44 protsenti lastega toimunud õnnetustest juhtus nende oma kodus. Pea ja kaelavigastusi oli üle 10 000 juhu. Väikelastel on vigastuste sagedaseks põhjuseks kukkumiste kõrval põletused.