Kati Saara Vatmann: Emakeelne haridus tagaks muulaste lojaalsuse
See suur osa eestlasi ütleb niisuguse väite vastu, et eesti keel on kaunis ja keeruka struktuuriga kultuurkeel, mida peaksid valdama kõik, kes on siin sündinud või vähemalt elavad siin.
Kui vestlesin hiljuti Tartus elava soomlanna Elina Aro-Ojapeltoga, ütles tema kompromissitult, et inimene peab ära õppima selle rahva keele, kelle hulgas ta elab. Tema ise on 17 riigis elades pea kõigi nende maade keele ja kultuuri omandanud. Aga! Emand Elina on väga väärikast ja teenekast perest võrsunud mitme kõrgharidusega ajaloolane-politoloog-teoloog-kunstnik. Mis tähendab, et teda ei saa tegelikult meie muulastega võrrelda.
Ka vene-, tatari-, hiinakeelsete muulaste hulgas on seesuguseid intellektuaale nagu Elina. Nad on siia tulnud kultuuri ja inimväärse keskkonna pärast või südame kutset järgides. Ent olgem nüüd ikka ausad — nad on vähemus. Murdosa sisserännanutest.
Üks vene haritlane, kellega emakeelse põhihariduse vajalikkusest rääkisin, on ise küll vägagi seda meelt, et keeleoskus annab tunnetuse, kontaktid, osaduse, aated ja et eestlastele võib tõepoolest alandav olla, et muulased saavad ära õpitud inglise keele (sest avamaailma suunas on huvi ja respekt), ent eesti keelest astutakse üle. Aga sellesinase tunnetuse, osaduse ja aadete vastuvõtmiseks peab olema teatud tase ja tasand.
See venelane palus lahkesti meenutada, mis on vene rahvaga ajaloos juhtunud ja kes on need venekeelsed inimesed, kes nomaadidena siia on rännanud: Stalin tappis maha suurema osa tõelisest vene rahvast, mongoli-tatari ike valgus idast peale ning Tšingis-khaani järeltulijad sigitasid nomaadlike mentaliteetidega nõukogude venelase. Tema oli alati valmis kas sõjaväelase või tehasetöölisena voolama, kus parem tundus. Parteilik karjamentaliteet, paraadid ja miitingud — see on rändrahva, vallutaja tarbija tunnus. Nad on väga elujõulised, aga põhimassina pehmelt öeldes mitte just väga intelligentsed.
Emakeelne haridus on tegelikult ainus võimalus piiratud mõistusele midagigi selgeks teha ja mingigi koosmeel saavutada. Jah, keeleseadus on kaunis asi. Muidugi saab ka väga madala IQga isikule suure surmaga meie neliteist käänet ja lõputud erandid ning välte- ja laadivaheldused selgeks õpetada. Ainult et kellele seda suurt surma vaja on?
Ilmselt on kõigile rahvastele eestikeelse hariduse kohustuslikuks muutmine juba otsustatud — ent soovitaksin meenutada, kuidas tundsid eestlaste kunagised esivanemad end ladinakeelsetel jumalateenistustel, millest nad mõhkugi aru ei saanud. Mis tunne oli saksakeelses mõisas vaibal käia. Või kui hästi venekeelsetes koolides õpitu kohale jõudis.’
Mis tunne tekkis? Solvumine, alandus, trots — ja mäss. Mõisad põlevad, saksad surevad, mets ja maa saavad meitele. Jaa muidugi, eestlaste maa, eesti muld ja eesti süda…
Ent harimata muulas-rändajate südames puhkeb üsna kindlasti täpselt sama — vastikus ja mässumeel. Lihtsakoeline nomaad ei hakka arusaamatu keelega punnitama — oma sõprus- ja perekonnas räägib ta ju nagunii emakeelt.
Mitte ainult venekeelne — ka mustlas- ja juudikeelne noor tahab vähemalt alghariduse oma enese keeles saada. Need rahvakillud näevad oma keele ja kultuuri, identiteedi ja tavade edasiviimiseks ja lastele õpetamiseks parajat nägurit, koostavad projekte, anuvad fonde.
Samas tundub enesestmõistetav, et Tallinnas Juhkentali tänavas on ingliskeelne, niinimetatud diplomaatide kool. Tänu sellele koolile on muide mitmed võõrsil sündinud eesti lapsed erinevatest riikidest koju naasmas — otse eestikeelsetesse koolidesse ei saaks tulla ei need võõrsilsündinud ega diplomaatide lapsed.
Mingitki vägivalda kätkev jõupoliitika ei sobi kokku hariduse ega humaansusega. Rändajate lapsed, kes nagunii õppimisest just väga ei vaimustu, lähevad trotsiga veel kindlamalt tänavale kui muidu. Mis ootab arusaamatu keele tõttu haridusest täiesti loobunud noorte massi tänaval? Narkootikumid, kuritegevus, AIDS. Me ise põhjustame siinsamas enda kõrval aina suuremat kuritegevust ja rahvastevahelist vihkamist. Kas me tõesti tahame, et muulaste lapsed hakkavad meie keeles ja kultuuris ühisvaenlast nägema?
Praegusele ajastule ongi omane jõuline püüe teisi inimesi ja loomi ümber teha — väänata nad kellekski, kes nad pole. Multifilmides räägivad loomad inimkeeli. Reklaamides naeratavad penid Hollywoodi naeratust.
Ometi on nii teise rahva kui liigi — olgu ta koer, hobune või lammas — tunnete, loogika ja vajaduste mõistmine ja arvestamine hingesuuruse ja suuremeelsuse tunnus. Erinevalt paanilisest ja lootusetust ümbertegemisest. Kõrkusest ülesaamine õpetab meid tegema üksteisele kingitusi ja armastama. Kahjuks oleme end sellest ilma jätnud.
