Eesti ääremaal – otsekui endise elu muuseumis
Väidetakse, et väikesed omavalitsused pole võimelised tagama inimestele kvaliteetseid teenuseid, et väike omavalitsus pole efektiivne. Jah, olen kindel, et väike omavalitsus ei saagi praegu kõige sellega hakkama. Pole piisavalt kvalifitseeritud tööjõudu, ametnikud on ülekoormatud, napib raha jne. Riik ühelt poolt keerab hapnikku kinni, st võtab raha vähemaks, teisalt paneb juurde kohustusi (haridusega seoses nimetaksin uuele õppekavale üleminekut ja füüsilise õpikeskkonna sellega vastavusse viimist). Ja mitte kedagi ei huvita, et tegelikult on see põhiseadusevastane.
Eelmisel aastal valmis uuring Valga linna ja ümbritsevate valdade võimaliku ühinemise kohta. Ainus, mis raha kokkuhoidu annaks, on vallavalitsuste palgafond: vallavanemate, abivallavanemate ja raamatupidajate töötasud. Samas pole välistatud, et mingil hetkel tekiks ka suurvallas spetsialistide järele suurem nõudlus ja loodetud efekt kaob. Reformida ei saa reformi enda pärast!
21. oktoobril tähistasime Lüllemäel kirjamehe, poliitiku ja kirikutegelase Jaan Lattiku 133. sünniaastapäeva. Kutsusime kokku ka ümarlaua, et arutleda hariduspoliitika teemasid väikekooli vaatenurgast.
Arutelul jäi kõlama, et kui praegu on lapse väntsutamise piiriks koolisõiduks kuluv üks tund, siis koolivõrgustiku efektiivsemaks muutmise nimel ollakse valmis seadusemuudatusega kehtestama piirmääraks kaks tundi. Esmatähtis on efektiivsus.
Seaduseloojatelt ja otsustajatelt tahaks küsida, kuidas üldse saab koolivõrku korrastada sõiduajast lähtudes või niidiga maakaardil kilomeetreid mõõtes? Mis põhjusel ei võeta aluseks piirkondlikku eripära, paikkonna ajalugu?
Väikeste omavalitsuste põhiprobleem on investeeringuteks nappiv raha. Kas ja millal senine rahastusmudel muutub? Miks ei arvestata rahastamisel lähemate aastate prognoose õpilaste arvu osas, vaid jagatakse raha eelmise aasta õpilaste arvu järgi? Millal lõpeb omavalitsustevaheline pearahasüsteem, mis väikeste omavalitsuste jaoks on hukutav, kui naabruses on linnakoolid? Kui lähedal või kaugel asuv kool on kodulähedane? Miks väikese ja suure kooli puhul ei ole rahastusprintsiip selgelt diferentseeritud (kui mingi rea pealt antaksegi lisaraha, siis teiselt poolt tõmmatakse midagi vähemaks)?
Ehkki probleemid on kõigile teada, saab ikkagi määravaks linnade liidu lobitöö või poliitiline häma.
Selgusetuks jääb seegi, kuidas võrrelda kaht kooli ja mõõta hariduse kvaliteeti? Usun, et enamik Eestimaa väikeseid ja suuri koole täidab oma eesmärgi ja annab kvaliteetset haridust. Otsustusvõimetud kodanikud kasvavad katkistest kodudest, ükski kool ei suuda teha imet, samamoodi ei tee imet ükski reform. Olulised on perekond, kogukond ja keskkond. Õnneks öeldi ümarlauas välja ka mõte, et väike maakool ongi eliitkool selle sõna kõige paremas tähenduses ning räägiti, kui tähtis on siduda inimene oma kodupaigaga. Ka Jaan Lattik on kirjutanud: „Kas on meie noored meie tulevik? Või ei ole meil tulevikku üldse?”
Juba on kuulda plaanist „rõngastada” Viljandi ümber asuvad vallad ja muuta põhikoolid kuueklassiliseks. Kas nii, et mida varem me lapse suurde maailma saadame, seda parem maailmakodanik temast kasvab? Vastupidi, mida varem saadame lapse kodust eemale, seda kiiremini saabub tema jaoks tõehetk, et see väike küla või alevik, kus on tema kodu, ongi määratud hääbumisele. Juba varases eas antakse signaal – eemale siit hädaorust ja viletsusest!
Olgu omavalitsustega kuidas on, aga põhikoolivõrgustik peab olema tihe, et laps saaks kõige olulisemas ja tundlikumas arengueas kasvada oma kodupaigas. Ainult nii saame lastes kasvatada kodutunnet, teadmist oma päritolust ja juurtest. Lõppude lõpuks täidame sellega ka RÕK-i lausa loosunglikud üldpädevuse ja väärtuskasvatuse nõuded.
Ma pole kaotanud lootust, et peale jääb terve mõistus, kuid tajun tõsiseid ohte. Taasiseseisvumisele järgnenud kahekümne aasta jooksul on tehtud kas võimu- ja saamaiha rahuldamiseks või lihtsalt rumalusest palju valesid otsuseid. Samamoodi jätkates võib juhtuda, et mõnekümne aasta pärast Tallinnast väljapoole sõites satume otsekui endise elu muuseumi. Imelik on seal küngaste ja soode vahel kohata vanu kõveraks vajunud inimesi harrastamas meile arusaamatuid tegevusi, sest me ei tea enam, kust lüpsab lehm ja muneb kana. Meie juured on poliitilistel põhjustel läbi raiutud. Ainsaks sidemeks tänapäeva ja mineviku vahel on muuseumid ja arhiivid. Aga kellele siis neidki enam vaja?
Loe samal teemal ka Viljandi ühendatud kutsekeskkooli direktori Tarmo Looduse kirjutist „Kaotatud aastad pole meid targemaks teinud“ ja Kagu-Eesti ajakirjaniku Igor Taro „Buldooserit kirutakse, kuid sillutatud teed tahavad kõik“.
